Toidukultuurist

Ilge toidufänn ja söödik nagu ma olen, pean ma muidugi ka siinsetele toitudele ühe postituse pühendama, nii palju kui neist teada olen saanud ja proovida on õnnestunud. Ei tea kas imestate ka juba, et MINA ei ole siin toidust jahvatanud. :D

Siin kesklinnakandis liikudes ja üldse kaubanduskeskutes on jäänud mulje, et siin süüakse ainult rämpsu, sest igalpool pakutakse ainult saiakesi, hot doge, friikartuleid ja muud ebatervislikku kraami. Tegelikult aga pärismaalased ise toituvad hoopis tervislikumalt ja muud jura pakutakse lihtsalt selleks, kuna toorained on odavamad ja toidud valmivad kiirelt. Nad ise söövad hästi palju värsket ja puuvilju, riisi, kala jne, värskeid salateid jne. 

Riigis pole ühtset rahvustoitu vaid igal linnal on oma eriline toit ja iseloomulik just sellele kohale.  Portos on  kindlasti vähemalt kaks toitu, mida võiks proovida, üks neist on francesinha (või ka cachorro-quiente), (hot dog vorsti, vinku, juustu, punase kastme ja friikatega).

 Selles punases kastmes peitub kogu asja võlu, igal kohal on oma n.ö eriline komponent, seega saia-friikate osa on igalpool sama ja erinebki vaid kastme poolest. Liisile väga maitseb aga ei mina ega Kristi erilised fännid pole.

Teine traditsiooniline toit on siin tripas a modas do Porto, mis kujutab endast lehmamagu mis tavaliselt on täidetud nt sealihaga, kuid ka veiselihaga. Serveeritakse seda riisi ja ubadega ja eriti isuäratavav selline pläust välja ei näe.. Siiamaani olen seda peljanud proovida aga üks päev võtan kindlasti julguse kokku!

Siis on siin hästi tavaline lanche, mida leidub absoluutselt igas kohvikus. Kujutab see endast  saia, kus vahel on sink ja juust. Üldjuhul süüakse soojalt, enne käib saiake grilli vahelt läbi. Oii, kui hea see on! Neid sööks hommikuks, lõunaks ja õhtuks (muide meie Norrakast töökaaslane Maren nii teebki :D).

  Sink seal vahel on küllatki soolakas, kuid muudab just selle üldmaitse vägagi nauditavaks.

 Megahead asjad on siin rissois'id. Eesti keelset vastet ei oskagi öelda - sellised kuldpruunid riivsaias paneeritud nö pirukad, mis on erinevate täidistega - nt rissois de camarao (kreveti täidisega) , rissois de carne (liha), rissois de bacalhau (rahvuskala tursaga). Neid õnneks müüakse ka külmutatul kujul poes, nii et saab ka kodus teha. Sarnane neile on ka bolo de bacalhau, kus kalatäidis on sama, aga ümbris väheke teine. Siis on proovitud veel chamuça't. See on kolmnurkne filotaignast pirukas, kus on hakkliha-sibula-porgandi täidis sees, selline parajalt vürtsikas. Sarnaneb natuke tšebureki täidisega. Järjekordselt on see üks hästi maitsev asi!

                                          Vasakpoolne on bolo de bacalhau ja paremal chamuça.

 Broa de Avintes. Tumedast jahust tehtud leib, mille portugali keele õpetaja tundi kaasa tõi. Sellist leiba oli nii hea süüa, sest arvasime, et siin leidub ainult valgeid saialisi aga isegi mõni tumedam leib on ka. See oli küll meeletult hea, maitses täpselt nagu koduleib!

Magusatest küpsetistest olen blogisse ka enam lisanud paar pilti kohvikutes pakutavast. Eranditult pakutakse kõigis kohvikutes pastel de nata’t, mis tõlkes tähendab väikest kreemisaiakest.   Originaalis on nende nimi pasteis de Belem, kuna algselt tehti neid Lissabonis ja esimene koht kus neid tehtigi, kandis nime Casa Pasteis de Belem. Meile on soovitatud neid just Lissaboni sööma minna, kus on need päris õiged ja ühtlasi saab ka näha, kuidas neid tehakse. See on muffini suurune lehtaignakorvike, mis on täidetud munakreemiga.  Muide pastel tähendabki õlis küpsetatud väikest pirukat. :P

                                               

See munakreem on igati popp, seda leidub pea kõigis magusates küpsetistes. 

 Vasakul on lehttaignast saiake, kus vahel on munakreem ja peal šokolaad. Parempoolne on  munakreemiga täidetud crossaint. 

 

Crossaint de chocolate, kus võis leida siiski õhukese kihi munakreemi. 

   

 Miskine bolo ehk kook. See on vist esimene asi, mis mingit emotsiooni ei tekitanud, suht mõttetu asi. Tundus nagu lihtsalt paljas muffinitainas, kus keskele on kaneelikoor torgatud. :D

  Bolo de coco. Järjekordne lehtaignakorvike, mis on täidetud ilmselt kookose-muna-suhkru seguga, mida katab pealt krõbedam kookosekiht. Lemmikutest vast pole, aga päris hea siiski.

Bola de Berlim. Pärmitaignast kukkel, kus ülla-ülla - vahel on munakreem! :D Liis sõi seda vastlapäeval, lootuses, et ehk on midagi sarnast sellele, sest tuhksuhkur on ju ka peal. :D

Portost veidi allpool on linnake Aveiro, millele on hästi iseloomulik selline magustoit nagu ovos moles de Aveiro, mis on siirupis keedetud lahtiklopitud munarebud suhkru ja mingi muu mandiga veel. Ega see ka just nüüd kõige ahvatlevam ei tundu, aga prooviks ära ikka mingi aeg. 

Praeguseks vist aitab kah toidujutust, kuigi nagu te mind teate, võin toidumaailmaga seonduvast rääkida 24/7. Muide meid kolme paneb siin imestama asjaolu, et kõik inimesed on siin nii peenikesed ja saledad, hoolimata sellest, et nad armastavad päevas väga mitmeid kordi ja palju süüa ning igasugused pirukalised-koogikesed on ju üldjuhul väga rammusad ja kaloririkkad. 

Hihii, loodan, et meil on tagasitulekuks siiski lennupiletid ka vaja osta, mitte lihtsalt ei veere kodumaale tagasi. :)

Fail trip

Kohe ei teagi, kuidas selle nädala  tegemisi kokku võtta, sest sel nädalal pole olnud pea ühtegi päeva, mil meil midagi ei juhtuks ja me oma marki maha ei teeks..

Teisipäev oli kohe täielik katastroof. Nimelt meile Liisiga anti haiglast vaba päev Carnivali tõttu, mis on siin üks suur mitmepäevane üleriigiline pidustus, nii et  võisime sinna minna kui tahtsime. Kristil aga ei olnud vaba päev ning oli erandkorras õhtuses vahetuses tööl. Mõtlesime Liisiga kultuursed olla ja muuseumisse minna, kuigi ilm oli jahe, tuuline ja vihma sadas terve päev. Oma portveinimuuseumit me muidugi kohe algul üles ei leidnud nagu ikka, ning läksime siis hoopis Transpordi ja kommunikatsioonimuuseumisse, seal oli näiteks vägev vanade auto näitus, päris põnev oli. Siis kui me oma veinimuuseumi üles leidsime lõpuks, tuli välja, et see oli kinni.. Tere tali no! Logistasime kõiki uksi aga ei midagi. Nüüd oli juba meel veidi tusane, sest vihma pärast olid meil jalad juba läbimärjad. Pidime käima ühest kontorist kesklinnast läbi ja otsustasime siis "lõigata", et kiiremini linna jõuda.. Aga see pole siin linnas üldse hea mõte, tuleb minna alati suuremaid teid pidi ja nendest, millel varem kõndinud oleme. Läksime ühest hiiglaslikult trepist üles ja muidugi olime jäll totally lost. Ekslesime kuni läksime ühest trepist alla tagasi ja avastasime, et oleme pea samas kohas kus üles läksime ja kaotasime oma väärtuliskust ajast nii oma 40 minutit.. :D Seda kontorit muidugi me ka üles ei leidnud, olime nagu lambaantsud vihmast nätsakaks läinud kaart käes keset linna lollide nägudega..  Lõpuks kui leidsime, siis oli see ka muidugi kinni. Otsustasime siis Liisiga ühte küpsisekohvikusse minna - Bolachas'esse, mida Catia taevani kiitis. Tahtsime jalgu puhata ja mingeid uusi põnevaid pirukaid maitsta. Kuid selgus, et toolid-lauad olid ainult õues ja sees polnud mitte ühtegi lauda ega tooli, seega pidime oma pirukaid ja kohvi püstijalu kuskil suva puki toel sööma, kuigi teenindaja küsis rõõmsalt, kas tahame välja minna. Vähemalt maitsesid pirukad hästi! Nüüd oli mõte kiiresti koju ja märjad jalanõud jalast ära, aga no seda ei juhtunud niipea. Koju jõudes avastasime, et mul ei ole võtmeid ja Liisi võtmed lihtsalt ei keera, ei lähe lukuaugust sisse (ta ei olnud enne avanud korteriust oma võtmega). Mõtlesime juba teooriaid välja, kuidas omanik on lukud ära vahetanud, sest oma rahad on ta ju kätte saanud. Olime vihased, külmunud ja paanikas, et kas tõesti peame ootama 10ni, kuni Kristi oma õhtuse vahetuse lõpetab.. Läksime siis Liisiga oma kodulähedal asuvasse baari, mis on ikka päris kole koht.. Enamik klientuurist moodustavad vanemad nässid, kes jõllitavad sind nagu ma ei tea mis ilmaimet.. Ei jäänud muud üle, kui veini tellida, vähemalt oli see hea ja odav. Kokku vist passisime paar tundi ja peale 8 saime tuppa, sest Kristi sai töölt õnneks varem ära. Tegime Liisiga kohe sinepivanni jalgadadele, et haigeks ei jääks. Nii möödus meie "tore" teisipäev.

Kolmapäeval mõtlesime Liisiga, et tuleme peale tööd bussiga, mitte metrooga koju, sest metroo peatus on kodust u 1,5 km kaugusel aga buss peatub maja juures. Nägime, et buss on ees ja hops-hops hüppasime sisse.. Mõtlemata sealjuures, kas suund on õige - muidugi polnud! Mõtlesime, et buss teeb väikse ringi ja pöörab tagasi, aga ei, sõitis kuhugi väga ääre poole.. Olime paanikas, et äkki tuleb jälle kontroll peale ja saame trahvi, sest meie kuukaart enam nendes tsoonides ei kehti, milles buss sõitis. Maha ka ei saanud minna, sest siis poleks saanud oma kuukaarti ära valideerida. Nii me siis sõitsime oma tund aega lõpp peatusesse, aga sealt aeti meid ikka välja,sest toimus liinide vahetus. Noh, pidime siis eraldi pileti ostma.. Ja alustasime siis teekonda tagasi.. Nii et kokku sõitsime me u 2 tundi ja 15 minutit koju, kui muidu oleks selleks kulunud ainult 10-15 min. Nägime ära juba kõik kanad ja lehmad ja mäed-metsad ja põllumaad, nii et olime omadega ikka nii metsas kui vähegi saab olla.. :D

Neljapäevase sõbrapäeva puhul oli plaan minna kinno ühte kaubanduskeskusesse. Haiglas seletati meile, kuidas sinna saame aga no me suutsime ikka liiga vara bussist maha tulla ja ekselda nagu mingid oinad jälle. Lõpuks kui üles leidsime, siis Liis oli kõiki häid filme näinud ja teised tundusid jurad nii et ei läinudki. Minul ja Liisil oli kohutav sushinälg ja siis nägime siin linnas esimest sushirestorani, mille poole ka kohe tormasine.. Oi see maitses taevalikult (kuigi need olid paganama väiksed ja suht kallid)! Otsustasime siis niisama linna Boheemi istuma minna ja tagasi sõita metrooga. Inimesed olid muide  hästi abivalmid ja sõbralikud, et aidata meil metroojaam üles leida. Teadsime surmkindlalt, mis poole linn jääb ja hüppasime metroo peale.. Asi muutus kahtlaseks, kui peale mõnda aega ei tulnud kesklinna peatust ja inimesi metroos jäi aina vähemaks. Üllatus-üllatus olime suutnud valida kõige pikema metrooliini üldse siin linnas ja taaskord täiesti valesse suunda sõita.. Ja olime läbinud muidugi ka miljonit erinevat tsooni, kus meie kuukaart ei kehti, aga õnneks kontrolli ei tulnud. Tagasitulles jällegi pidime eraldi piletid ostma.. Nii et Boheemi jõudmiseks kulus meil jälle lisaks kena poolteist tundi rohkem.. Boheemis oli nagu alati tore, sõime erinevaid snäkke ja proovisime hästi mõnusat ja mahedat rohelist veini.  Kokkuvõttes oli tore sõbrapäev. :)

Reede oli vist ainuke päev, mis sujus ilusti. Läksime Liisiga kahekesi kooli keeletundi, taaskord saime seal näksida caju’sid e india pähkleid, mida õpetaja oli kaasa toonud. Muide järgmine kord on meil nii kirjalik kui suuline eksam, aga me oleme ainult kaks korda seal käinud, nii et see saab olema päris hea katsumus. Ilm oli tõeliselt soe ja päikseline ning nautisime jalutades superkaunist Duoro jõge ja käisime kohvikus.

Laupäeval oli plaan sõita Bragasse (Portost natuke põhjapool) ja minna seal rahvusparki Peneda Geres'isse, nautida loodust ja pidada seal üks tore piknik. Otseloomulikult nii aga ei läinud. Läksime isegi õige rongi peale ja jõudsime õigesse linna, kuid rahvusparki ei olnud kuskil, kuigi olime juba mitmeid kilomeetreid kõmpinud. Muide veebilehel oli kirjas, et see asub rongijaamast ainult 500 m kaugusel. Olime juba omadega kuskil mägedes, kus kitsatel teedel kolistasid traktorid ringi.. Otsustasime vastutulevalt naiselt teed küsida, aga ta sõnagi ingliskeelt ei rääkinud kuid enda arvates suutsime siiski selgeks teha, et tahaks parki leida. Ta ütles, et me temaga kaasa läheks, jalutasime siis ta õe juurde. Tema õepoeg rääkis inglisekeelt, nii et saime siis rääkida, kuhu tahtsime välja jõuda. Ja tuli välja, et olime ikka väga eksinud ja kõigil olid silmad imestusest suured, et kuidas me üldse sinna välja jõudsime. :D Kutt oli nii lahke ja ütles, et ta võib meid autoga kesklinna tagasi viia ja hoopis šopingukeskusesse.. Vähemalt saime ilusa bemmiga sõitu. Muide inimeste lahkust ei jõua siin küll ära kiita, kui teed küsida, siis inimesed kutsuvad kaasa ja viivad su õigesse kohta, kuigi nad ise läheks mujale või siis viskavadki autoga kuskile ära. Igaljuhul saime aru, kuidas nii valesti läksime, sest poiss rääkis meile, et rongijaama juures on jah koht nimega Peneda, mis on 500 m kaugusel, aga rahvuspark Peneda Geres on kaugel – u 45 km sõitu... Ja ütles, et me oleme ikka täitsa lollid. :D Ta pani meid siis üldsegi kaubanduskeksuse ees maha, et saaksime taksoga hiljem rongijaama. Ja muide šopingukeskuse nimi on „Braga Parque“  - kes paneks küll sellise nime?! Nii et siis saime aru, miks kohalikud meid imelikult vaatasid, et juba kuskilt mägedest mingit kaubanduskeskust otsime.. Oijah! Tahtsime näha ilusat loodust, aga ikka olime võõras linna mingis pagana poes. Kõhud karjusid juba tühjusest, nii et otsisime suhteliselt suva platsi, kus oma lina maha panna ja toidumoona hävitada. Erilist vaatamisväärsust polnud, aga no mis seal ikka. Muidugi pidime siis ikka poest mõned hilbud ka soetama.

 

Teekonna algus :)

                                                                 Sellist hiiglaslikku aaloed nägime küll esimest korda

    

                                                                               Nom-nom!

Ei teagi miks meil nii viltu veab, võib-olla teeme ise piisavalt vähe eeltööd, kui kuhugi minna tahame või siis olemegi lihtsalt loodud siin linnas kogu aeg ebaõnnestuma. No see muidugi võib tuleneda ka meie enda rumalusest ja lambapäisusest.. :D Vähemalt on aga mida meenutada! 

Pitch please!

Kui meie töönädal edukalt lõpule jõudis ja teada saime, et reedel vaba päev on, sest portugali keele õpetaja ei saanud tundi andma tulla, oli lõbu laialt, sest siis sai ju neljapäeval mõnusalt välja minna. Käisime meie lemmikkohas Bohemis istumas, kus maitsesime ka ülihäid paneeritud pirukaid, küll liha täidisega ja tursaga, nimeks on neil rissois de carne, rissoid de bacalhau ja veel teisigi, olenevalt täidistest. Üritasime veel mingisuguse normaalse klubi leida, aga ei õnnestunud, olid suhteliselt tühjad ja muusika ka mõttetu.

Eile aga oli plaan minna klubisse nimega Pitch ja enne seda soojendust tegema meie norrakatest töökaaslaste juurde. Mõtlesime, et oleme ainukesed külalised, aga vooris sinna veel igasugu tsikke, nii et oli kohe täitsa international party. :D Peale norrakate oli seal veel tüdrukuid näiteks Belgiast,  üks Poolast ja üks Taanist. Tegelikult oli väga lõbus ja nalja sai, vähemalt sai jälle ingliskeelt praktiseerida, ilmselt küll suhteliselt kõvasti ja valesti, aga mis seal ikka. :D Hakkasime kõik koos jalavere taksoga linna poole liikuma, kui Maren ja Hege (norrakad) hüppasid mingisuguse auto peale ja sõitsid ees minema.. Meie Kristi, Liisi ja belglannaga võtsime siis takso, et sinna Pitchi sõita.. No ega loomulikult taksojuht ju ei teadnud, kus see olla võiks, ja vehkis seal roolis hoogsalt kätega, et kas me tahame beachi ehk randa minna, too oleks meid vabsee kaugele võssa viinud. Igaljuhul väga keeruline oli põlisele portugallasele seletada, et tahame minna Pitchi klubisse mitte randa. :D No lõpuks kui sinna jõudsime, ootasid Hege ja Maren meid juba rõõmsalt ees.  Kuna too õhtu oli lady's night siis jagati ukse peal kõigile üks roosike ja šokolaadikomm. :) Alguses oli see koht suhteliselt tühi ja mitte eriti hea muusikaga jällegi, aga see mis varsti toimuma hakkas oli ulme. Pidime juba peaagu Mareni ja Hegega ära minema ja parema peo otsima, aga siis tuli nii hea lugu ja jäime tantsima. Varsti oli seal ulmeliselt palju rahvast, hullem kui kilud karbis. Igast küljest oli nii palju nügimist ja togimist ja mööda trügimist, et see ajas meid kõiki kole vihale ja hakkasime ka siis meelega vastu laiutama. Ka oli ju täiesti normaalne, kui kellegi jookidest lendas osa riietele, selga, pähe ja isegi silma.. Ja keset tantsuplatsi oli päris palju paarikesi, kes oleks võinud juba ammu toa võtta! Kõik see jura ajas nii jube närvi, et lõpuks ei suutnud isegi vihastada.. Sel hetkel tundsime kõik, et kodumaal on kõik ikka palju normaalsem ja parem. Trügisime lõpuks sealt välja ja olime õnnelikud, et lõpuks koju saime ära sellest jubedast ülerahvastatud kohast. Muide kui välja läksime, oli seal veel tohutu järjekord - peavad ikka päris opakad olema, et meeleheitlikult sellisesse kohta minna tahta.. Või siis ei oska mina lihtsalt siinset peokultuuri hinnata ja olen millegi muuga harjunud.

                                               International party :D


Peojutule vahelduseks ajan teid kadedaks ja ütlen, et eile saime rõdul pool päeva jälle päevitada, mõnusalt kuum oli, ja meil on isegi väikesed randid juba! :) Belglannad olid isegi rannas käinud ja mingi tuulevaiksema koha leidnud, mõni neist oli näost vägagi vähk. Meie mõtlesime küll, et randa minekuks on ikka liiga külm, sest ilmad on siiski tuulised ja suht jahedad.

Lõpetuseks panen siia mõned pildid meie mõnusast kodusest elust ka :)

 Meie esimene ühine õhtusöök. Täitsa eestlane olen ju - ahjukartul ja sealiha!

                                                     Nomnomnom! Caesari salat :P

                                                                                              Oleme tervislikud! :)

                                                         Õhtune romantika piigadega :)

Sidruniraksus

Olen vist kõigile pajatanud siinsetest sidruni- ja mandariinipuudest, mis kõik on kõrgete aedadega ümbritsetud ja kohe kuidagi nendeni ei ulatu. Eile läksime naabruskonda uudisatama ja uurima, kust siia siseaeda sisse saab, logistasime kõikvõimalikke ukse ja väravaid (ei taha teada, mida vastutuljad mõtlesid, mis pättidega tegu on :D), aga kahjuks ei jõudnud me kuhugi sellega. Liis avastas ühe madalama väravaga aia, kust me neid pätsata saaks, aga seal oli siiski rahvast ja autoliiklust suht palju nii et ei julenud ikka päris nii minna.. Siiski ühe koha leidsime, mis oli kõrvalisel tänaval ja kust õnnestus ka üle aja ronida, mõtlesime tükk aega ja lõpuks roniski Kristi üle aia ja pätsas meile kena sületäie sidruneid! :)

 Veits kõvad on, aga küll nad valmis küpsevad. Järgmiseks on plaan leida selline aed, kus saaks ka mandariini raksu minna! :P

Ilus, ilus Porto, La Boheme ja muud seiklusjuttu :)

Kõigepealt üldse minu praeguse kodulinna tähendusest – „porto“ tähendab sadamat. Algselt oligi hoopis see Portugali pealinn, kuid nüüdseks on selleks saanud Lissabon. Veel on seda linna nimetatud ka sillade linnaks, sest üle Duoro jõe läheb neid omajagu. Tähelepanuväärsemaks on neist peetud Ponte de D. Luis I ja Ponte de D. Maria Pia, muide nende sildade arhitekt on sama, kes on projekteerinud Eiffeli torni, päris uhke värk ju! Esimesel neist olen kõndinud ja vaade linnale eriti õhtul pimedas, tulede säras on lihtsalt fantastiline. Tekib sama tunne, et „issand jumal, kas tõesti mu kodumaa saab nii ilus olla, hing jääb lausa kinni“ (kes ei  tea millest jutt, vaadakse seda videot http://www.youtube.com/watch?v=4fDInx98dJ8).  Sellele linnale on hästi iseloomulikud kitsad ja väikesed tänavad, kus majad on üksteise küljes kinni. Ühes postituses olen mainunud ka Camara Municipal do Portot, mis võrdub siis raekojaga ning sellest veidi edasi on Praca de Liberdade ehk Vabaduse väljak.  Hästi palju võimsaid kirikuid ja ilusaid losse on siin ka palju. :)

'

    Kujuke Vabaduse väljakul. 

                                         Kindlasti lisan siia ka kunagi õhtused pildid linnast, mis on palju ilusamad.

 

Nende julladega saab mööda jõeäärt õhus sõita :P

                                          

    Linn on nagu korruseline laburünt, aru ei saa kust üks tänav algab või lõpeb ja maja on majas kinni.

 Tuulest viidud :P

Jõe lähedal on hästi palju erinevaid veinitehaseid ja veinikeldreid, mida saab külastada ja pärast antakse ka muidugi neid maitsa ja soovi korral saab neid kaasa osta. Ja veel on seal  Museu do Vinho do Porto (Portveinimuuseum). Oi kus juba ma vana veinigurmaan kibelen neid veinikeldreid külastama!

                                        See on üks vanemaid veinitootjaid siin Portos.


 .

Iidne tramm, või trall (trammi ja trolli ristsugutis :D), nagu Liis ja Kristi seda nimetasid. Sellega saab siin kesklinnas ja mööda jõeäärt sõita. :)

Võib vist öelda, et praegune blogipostitus sündis osalt tänu Reidole, sest tema kurjustas meiega, et me ainult passime arvutis ja üldse väljas ei käi, ise elame nii ägedas linnas ja võõral maal. Hostelis elades istusime tõesti õhtuti põhiliselt elutoa arvutis kuni tuduaeg tuli. Viimastel päevadel aga oleme linnas jalutamas käinud. Kolmapäeval avastasime Liisiga ühe vahva pubi laadse kohakese Rua Galeria de Paris'is (üks põhi peotänavaid) sellise koha nagu La Boheme. Jõime portveini, mis maitses väga hästi! Mõnusalt kange ja küllaltki magus. Sealset sangriat pidime ka maitsma loomulikult, mis osutus ka superheaks, see on küll üks sõltuvust tekitav jook.. :/ Muidugi läksid siis tüdrukutel kõhud tühjaks ja pidime suure ringiga minema mäkki.. Ja pärast veel hostelis nussat pätsama ja saiu sisse ajama piimaga. Mm! Neljapäeval jalutasime ka hästi pikalt teisele poole jõge (ikka sangria seltsis) :).  

                                         Kodulinnas valminud portvein, oi kui hea!

Peale miljonit tagasilööki reedesest päevast saime lõpuks siiski oma koju diivani peale lebotama, kuigi olime emotsionaalselt kurnatud. Siiski tähistasime oma esimest õhtut kodus väikese vahuveiniga. :) Kui koju jõudsime, ei olnud meil ei rohkem kui üks paar võtmeid, voodilinu, radiaator ei töödanud, pesumasin ei töödanud, tühi kõht tegi närviliseks, sest süüa ei olnud, toidupoodi ka jälle uuesti kohast kohe üles ei leidnud ja see, mille leidsime, oli kallis ja mingit valikut seal ei olnud. Lisaks kolimisilm oli ka suurepäraseks läinud - külmaks, tuuliseks ja padukat aina tuli ning muidugi pidime sellise ilmaga oma kohvrite otsas üksjagu passima, enne kui üldse sisse saime. Aga noh.. siiski täiesti oma kodus nii et lõpp hea, kõik hea.

 Pidime tekkide sisse pugema, et kuidagi sooja saada.

Laupäeval otsustasime ette võtta reisi Dolce Vita kaubanduskeskussesse, mis on siin linna suurimatest. Seal pidi olema ka hiiglama suur toidupood, mille järgi meil oligi kõige suurem vajadus. Aga muidugi ei saanud me mööda vaadata praegustest aledest ja odavatest hindadest, seega pidime ostma muidugi kõik endale kleidikesi ja pluusikesi. 

 

Jälle kaart näpus, sest nagu tavaliselt kohe kaubanuskeskust üles ei leidnud.

Päris väike purskkaev oli ka seal.

Vot see Continente oli juba korralik toidupood. Seal müüdi isegi liitrist jogurtit, küll ainult paari sorti, aga siiski oli see juba maailmaime. Meil oli isu nii väga pudruhelveste järgi, aga selliseid asju siin väga ei tunta, lõpuks leidsime siiski kaerahelbed, ja see oli ka kogu valik. Minul lõi välja tõelin eestlaslikkus ja tuli sealiha ja kartuli isu, seega  võtsin kolmekilose kartulikoti ka, lisaks muudele rasketele asjadele, mõtlemata sellele, kuidas me kõik linna teise otsa elusalt koju jõuame.. Kolme peale kokku sai ostetud toidukraami 90 euro eest.. Rahakott jälle kergem, hakkas nalja saama. Muide kilekotte siin ka normaalseid ei ole ja seega oli meil igalühel 5-6 toidukotti tassida. Sain mina kõik asjad pakitud ja haarasin uhkelt kätte, kui ühe kilekoti sang otsustad juba otsad anda ja kõik toiduasjad olid laiali maas.. :D No sain nad siis uuesti pakitud, ja hakkasime metroojaama poole sammuma (mul juba selle aja jooksul tahtis kops kokku vajuda). Kõnnin ja järsku vaatan, et mis jama on, mingid maitseainepakid ja asjad hakkavad järsku riburadapidi tänava peale ilmuma. See kord oli siis kotil põhi katki läinud ja olin keset tänavat jälle oma sinkide ja kartulitega ja ega inimesed ju üldse imelikuld ei vaadanud.. Kõrval veel Kristi ja Liis surnuks irnumas. :D Noh ja ma mõtlesin et ausalt koju küll ei jõua, pole kunagi nii raskeid kotte olnud ja metroojaamast on meil ka ikka kena pikk maa koju kõndida.. Lõpuks siiski läks õnneks ja ei surnudki vahepeal ära.

Õhtune plaan nägi ette teha väiksed dringid ja linna peale minna, kutsusime ka belglannasi, kes keeletunnis käivad, aga nad olid kodused. Nemad kutsusid meid eelmine õhtu erasmuse peole, kuid peale igast jura me ei suutnud kuhugi minna. Laupäevane lõppes väga varakult, juba peale kahte olime kodus tagasi! Ja muidugi kui linna läksime, suutsime ära eksida ja pidime vähemalt 5 korda küsima, kus õige tänav asub. Ja taksojuht sõitis tagasitulles natuke kaugemale ja jälle oli paanika, et me ei leia oma kodu üles. :D Aga õnneks olime siiski sealsamas.

 

Tore sidrunipuu hoovis! Ja need lihtsalt mädanevad seal maas. Oi kuidas tahaks raksu minna! Aga kahjuks need on naabri aias ja me ei pääse sinna kuidagi, kuigi me siin ikka haume plaane, kuidas need endale saada.

 

   Tahaks sidrunikooki teha.. :(

Oo ja mida ilma pühapäeval! Kuigi tegelikult ilm oli suht jahe, aga siin rõdul on tuulevaikne ja päike küttis ikka mõnusalt ja oli hästi soe. Tehke järgi, päevitage ka veebruari kuus! (H)

 

Pudrukausid käes ja meel hea! Mul vist pole kunagi sellist isu kaerahelbepudru järgi olnud kui nüüd, küll tehakse ikka häid asju ilmas! :D

Aitab nüüd küll, niigi olen teid kurnanud ülipika postitusega :)