The end of the journey

Nonii, kes veel ei tea, siis mõni päev tagasi jõudsin ma tervelt ja õnneliklt kodumaale tagasi. Mida enam lennuk Eesti kohale jõudma hakkas, seda ärevamaks sees muutus! Nii suur rõõm on kuulda eesti keelt ümberringi ja saada aru, millest jutt käib.

Viimased nädalad möödusid päris kähku ning sellest, kuidas kallid kursakad külas käisid ja mida me kõik tegime ja kus käisime, ei olegi jõudnud kirjutada. Aga mis sest, kel huvi see küsigu:)

Mõned viimased päevad saime ka soojasid suveilmu nautida ja käisime rannas mõned päevad end kärsatamas.. Ja kohe päris koledalt kärsatamas, sest see päike seal on nii ettearvamatu ja  mina ja Kristi olime vahepeal kohe täitsa hädas. Kuid no mis sellest, kuigi oli valus olla, Kristil silmad punased, valutavad ja paistes, aga ikka oli vaja randa ronida, et viimaseid sooje päikesekiiri püüda ja mingi jume peale saada, enne kui külma tagasi lennata.

Võtaks asja kokku siis nii, et see elu ja kogemus Portugalis oli seda igati väärt ja mul on hea meel, et selle julgustüki ette võtsin.  Igaljuhul tasus sinna minna, sest seal elades sai selle riigi ja inimeste nii häid kui ka halbu külgi tundma õppida. Huvitav oli näha hoopis teistsugust kultuuri jne.

Igaljuhul võin öelda, et välismaal oli hea, aga kodus on ikka kõige parem! :)

Kvaliteetaeg minu kõige parema Kataga :)

Nagu Katrini tulekuks tellitud, oli ilm päikseliseks ja soojaks läinud. Läksin Katrinile lennujaama vastu, aga õigeks ajaks jõudmise mõte läks täitsa untsu, olen juba nagu täitsa portugallane – hilinesin viisakalt oma pool tundi. Seda siiski selle tõttu, et pidin metrood 30 min ootama. :/ Esimene õhtu olime kodused ja muljetasime niisama.

Mul oli ammust ajast tahtmine minna romantikamuuseumisse, kuid siiani polnud õnnestunud. Ei õnnestanud ka reedel, sest läksime valet teed pidi ja jõudsime hoopis jõe äärde välja. :D Kuna ilmateade näitas päikest, siis lasime kooli üle ja oli plaan randa minna – Kristi ja Liis panid isegi bikiinid selga.. Lõpuks kui ookeani äärde jõudsime, oli muidugi seal ülimalt tuuline, pilvine ja külm, nii et päevitamisest ei tulnud midagi välja ning väga kaua seal ei olnud.

Sellest majast olen ma umbes miljon korda mööda jalutanud, aga alles hiljuti avastain selle vahva ja hästi omanäolise mustri. :)

Laupäeval oli meid õnnistatud tõeliselt suvise ilmaga! Sel hommikul jõudsid ka Kristi viis sõpsi kohale, nii et eestlasi juba suur hulk siin koos. Üritasime toogi päev minna romantikamuuseumisse, mis pidi asma Palacio de Cristal aedade lähedal.. Aga mida ei olnud, oli muuseum. :D Mingid sildid küll sinna näitasid, aga need olid nii võssa. Nii et hommikupooliku veetsime mina, Liis ja Katrin kritsallpalee aias ringi jalutades, sooja päikest, tuulevaikselt ilma ning tohutult ilusat vaadet Porto linnale ning Duoro jõele nautimas. Edasi jalutasime Ribeirasse, jõe äärde, kus on kohvikud-restoranid. Kuna meil oli esimene nii soe suveilm, nõudis see kindlasti õlut ja sangriat. Tellisime ka tosta mistat, sõime jäätist ning nautisime puhkust täiel rinnal. Kuulasime kohalikke muusikuid ja elu näis kui lill. Edasi läks Liis koju oma sünnipäeva lauda ette valmistada, sest õhtul oli plaanis pidada ta sünnat, kuigi pühapäeval on õige päev. Meie Kataga tsillisime veits seal edasi ning siis läksime üle silla teisele poole jõge Gaia poole, et minna veinikeldrisse tuurile. Valisime välja Sandemani veinikeldri.  Ekskursioonil räägiti nii tootjast, portveini valmistamisest, nende erinevustest ning erinevustest võrreldes teiste veinidega. Näidati ka lühikest filmi ning tuur lõppes 2 portveini degusteerimisega.. Nii mina kui Katrin jäime väga rahule ning sain ülipalju uut ja huvitavat portveini kohta teada. Edasi läksime Liisile appi kööki hakkima-kokkama. Kindel mõte oli ka teha kartulisalatit, mis siis et hapukoort polnud, see sai asendaud kreeka jogurtiga. Kiitused Liisile, ta sai hakkama ühe ilgelt hea salatiga! Laual olid veel täidetud munad, singirullid, kringel, Kata tehtud šokolaadikook ning meie poolt ühed snäksid veel. Läksime linna ka ning üllatuseks olime mina ja Katrin kõige hilisemad koju tulijad, jutustasime poole ööni minu siinses lemmikpubis boheemis. :)

 

 Midagi kehale ja vaimule kristallpalee aias.. :)

 

 Kohustuslik oli sellisel palaval päeval võtta üks õlpa.. Super bock maitses isegi õllejälestajat Katrinile :)

 
Järsku lendas üks liblikas Katale juustesse, kes tundis ennast seal väga mugavalt ja tahtis vist sinna pikemaks ajaks peatuma jääda, sest ära ta enam lennata ei tahtnud:D

    Üritasin pildistada meie kodu lähedal olevat tädikest, kes hoolega pesu pesta nühkis.. Uskumatu mõelda, et keegi tänapäeval veel sellisel viisil pesu peab pesema.

Pühapäeval sai suhteliselt pikalt magatud ning lõpuks kui välja saime, läksime mina ja Katrin oma teed ning ülejäänd rahvas teist teed. Kõndisime Katriniga Casa de Musica juurde,mis on siin üks modernne kontserdimaja. Jalutasime sealt edasi ühte suurde surnuaeda ja imestasime, kui teistmoodi seal kõik ikka on. Hauaplaadid on väga uhked ning terve surnuaed kihab lilledest. Seal on ka majakesed, kus sees on kirstud üksteise peal riiulitel.. Tundub väga veider, et surnud niimoodi seal on, hoopis teistmoodi kui Eestis.  Kuna oli suht vihmane ja ligane ilm, tuli ühe sooja mõnusa kohvi isu aga selliseid take away kohti siin väga ei eksisteeri, kuid lõpuks ühe sellise leidsime, või vähemalt enda arust. Tellisime kohvid ära, kuid siis öeldi, et kaasa osta ikka kahjuks ei saa. Läksime juba välja, kui mingi onu vilistas meile ja viipas käega, et tagasi läheksime. Ja nii me saimegi omale kohvi kaasa Super Bocki topsis! :D Ja Kata ei suutnud ära imestada, et kas ta saab tõesti kohvi ainult 90 eurosendi eest, et see on ebareaalne.. Nojah, ta meil ju suur Rootsi rikkur, kes harjunud oma kohvisid pea nelja euro eest ostma.. :D Igaljuhul siis jõudsime omadega botaanikaeda ning tegime seal ühe tiiru. Edasime kõndisime Serralves'isse, kus asuvad nii park, moodsa kunsti muuseum, raamatukogu, restoranid-kohvikud jne. Noh, kusi lõpuks sinna kõndisime, sadas ikka jõhkrat padukat nii et ei olnud mingit isu maksta külastuse eest raha, et kuskil pargis padukaga jalutada. Seega otsisime mingi bussi millega saaks kodu lähedale, sest olime juba nii läbi ligunenud ja jube külm oli. Mul on väga hea meel, et Katrin hea kaardilugeja on, kohe lust on linnas niimoodi rigi käia ning nii leidsime ka suht lühikese kodutee mööda väikeseid tänavaid käes üles. Õhtul olime kodused, Katrin tegi ülihäid praekartuleid ja härjasilma. Vaatasime filmi, hiljem kuumi 70ndaid,  ja jutustasime kuni tuttu jäime. 

 

                          Mõnedel politseionudel on sellised toredad liiklusvahendid :)

Esmaspäeval läksid teised lõuna paiku ühte Jaapani restosse sööma ning meie Katriniga võtsime suuna Parque da Cidade ehk siis linnapargi poole, mis on päris suur – oma 83 hektarit. Jalutasime seal ringi, kus oli ikka mõnusalt palju rohelust, tiigid ja muidu mõnus loodus. Jõudsime välja Matosinhosesse ookeani äärde, kus Katrin ka oma jallud see aasta esimest korda vette pista sai! Siis jalutasime mööda rannaäärt metroopetusesse ning sõitisme kesklinna.. Selle aja peale tahtis nälg juba silmanägemist võtta, nii et ei jäänud muud üle, kui poest võtta juustu, saia, maasikaid ja muud manti ning ka üks veinike. Otsustasime kuskil põõsas maha istuda ning lõunatada ning läksime ülevalt poolt silda teisele poole linna ja nii me siis pargipingil lõunatasime ja tundsime elust täiega mõnu, mis siis et lõpuks kiskus jahedaks ja jällegi vihmale. Viimane õhtu möödus meil täitsa kahekesi, sest ülejäänud rahvas möllas kuskil linnapeal ringi. Me tegime Kataga häid võikusid, avasime veinipudeli ning jutustasime poole ööni maast ja ilmast ning arutasime maailmaasju. Ja eile jõudis juba kätte see päev, kui oli aeg ta lennujaama ära saata.. Nii kurb, et head asjad nii kiiresti läbi saavad. :/ Aga pole miskit hullu, juba paari kuu pärast näeme me kodumaal ning saame jällegi koos toredaid asju ette võtta. :)

Lihtsalt üks nunnu majake, mis teepeal silma jäi.

  Pisi-pisid pardipojad Parque da Cidades, kes valmistusid ema järel kõrge ääre pealt alla hüppama :P

                                                  Castelo de queijo ehk juustuloss :)

                                                        Nom-nom!

             Aitäh Sulle Katrin nende mäletamisväärt päevade eest, igatsen juba Sind jälle väga! :)

Sellest, kuidas Liis ja Karolin end kurguauguni täis õgisid

Eile õhtul siis toimus meie portugese food workshop õhtu, millele vedas et saime - ainult 2 viimast vaba kohta oli, kui registreerisime. Igaljuhul täpse asukoha leidmisega sai jälle nalja - leidsime üle õige tänava ning suure ülikoolihoone ning mõtlesime, et oleks targem küsida kus ruumis see täpselt asub. Muidugi onu ei rääkinud sõnagi inglisekeelt ja ajas oma jura, et täna ei toimu siin mingit kokkamisõhtut, et alles neljapäeval. Mõtlesin, et ma ei saa nii lammas olla, et kindlasti oli teine aprill. Helistasime siis oma portugali tuttavale kes rääkis temaga omas keeles ja tõlkis, mis ja kuhu me minna tahame. Siis onu juhatas meid majast välja hoopis teise majja sööklasse.. No kus kurat me peame teadma, kuhu minna - majanumber oli hoopis teine, mitte see, mis netis infoks oli.. Ei tea kas loomulikust intelligentsist peame eeldama, kuhu minna. No lõpuks leidsime ikka õige koha üles.

 

 

Meid jagati gruppidesse, kes mida tegema hakkab - meie Liisiga hakkasime traditsioonilist caldo verde suppi tegema, mis iseenest on hästi odav ja lihtne teha, koosneb peamiselt kapsast-kartulist-sibulast ja natukesest chouriço vorstist, et maitset anda. No need noad, millega koorima pidime, olid ikka ulmed - Liis sai endale ilge pussnoa ning mina näkase võinoa, koorisin nii et näpud kanged ja valusad. Jõle põnev küll, lähed kokkamisõhtule ja pead kartuleid koorima...

                  Ma ei tea kuidas Liis suutis ennast veristamata neid koorida... Impossível!

Kõrvallauas tehti pão recheado't, mis maitses ilgelt hästi! Suurel saiapätsil lõigati kaas pealt ära, sisu koogiti välja ning sisse pandi vorsti-singi-juustu-majoneesi möks. Edasi läks kaas peale ja ahju. Ära küpsnud ja sisu mõnusalt pehmeks massiks sulanud, koogiti seda sealt väikeste röstsaiadega. Jammii, nii head, toitvad ja lihtsad. See on toit, mida toidukohtades ei pakuta, vaid pigem tehakse kodus perekeskis.

 

                                             Näljased kämblad saiapätsi seest head manti urgitsemas:P
 
Teise eelroa või isutekitajana sai süüa pataniscas de bacalhau'sid - ehk siis mingit taignas tursakala pätsid või miskit säärast. Neid fritreeriti rohkes õlis, mis maitsesid ka väga hästi. No muidugi eks enamik rasvaseid ja ebatervilislikke asju maitsevad ju niii hästi (kahjuks) :P

 

                                             Nii käis pataniscas de bacalhau'de küpsetamine. 

Siis vahepeal hakati sangriat ka tegema - tünni läks 9 L punast veini, 2l ürdilikööri ja veel 2 l mingisugust likööri, puuvilju ning fantalaadset jooki ja veel mingit limpsi. See maitses pagana hea! Eelroogadest ja sangriast oli juba kõht kurguni täis.. Aga nüüd hakkasid valmis saama alles pearoad. Üks oli meie supike caldo verde, mille fänn ma eriline pole, aga midagi häda ka pole. 

 
      Natuke limpsi juurde...

 

 Likööre juurde, et ikka kangem saaks...

                                                                        Ja valmis ta saigi!

Mulle maitses kõige rohkem bacalhau a bras. Tõlget ma sellele väga anda ei oska, aga see on mingine friikartuli (kuigi eile kasutati mu arust sealt lihtsalt krõpse, aga pole kindel) - tursakala vorm. Võib öelda, et see on üks mu lemmiktoite kindlalt! Samale taldrikule sai portsu ka arroz de pato't. See oli mingi ahjuvorm, kus kuhu kihiti läks riis-sibul-porgand, siis keedetud pardiliha, chouriçot ja presuntot (suitsutatud ja soolatud toorsink). Kõige peale läks juustu ka ning siis see läks korraks ahju. See maitses ka hea, aga kuidagi tavalisemalt. Oiijah, pärast seda söömingut magu punnitas nii mis hirmus.. Kõhtu ei jaksanud juba ammu sees hoida.. Lisaks sellele oli magustoiduks veel leite creme ehk piimakreem, no sellise meie tavalise piimakisselli laadne asi, kaneeliga maitsestatud. See oli ka järjekordselt hea, Liis suutis mingi ime läbi seda veel kolm portsu endale sisse ajada! Isu pärast oleks veel sangriat joonud, aga ei suutnud ühtegi lonksu võtta, sest nii paha ja valus oli olla.. Aga millegipärast pidin veel juurde tõstma endale juurde bacalhau a bras'i, sest see oli lihtsalt nii maitsev.. Mis siis, et see bacalhau mul otsapidi juba kurgus tagasi oli. 



  Nom-nom! Selline oligi minu lemmik bacalhau a bras.

               Tublid inimesed nokkisid keedetud pardiliha, et see arroz de pato vahele toppida.

                                                    Mina oma käsi määrida ei viitsinud ja passisin niisama pealt. :D

                                     Chouriço, juustud ja möllud peale ning valmis ahju minema!


Lõpuks kui sealt ära tulime, oigasime et kui valus ja paha meil ikka on.. Arvan, et sõime vähemalt kahe päeva kaloraaži kokku.  Mõtlesime, et kõnniks jala koju aga kuna õues oli külm, läksime siiski bussiga. Koduteel haarasime kellegi aiast paar kallat ka, et meil ikka mõni lilleke vaasis oleks. Liisi käsi nägi pärast lillemurdmist välja, nagu ta oleks kuskil kedagi peksmas käinud - nukid verised ja sinised. :D

Koju jõudsime umbes 12 paiku ja siis jutustasime Kristile oma õhtust ja mõtlesime, et nii see õhtu siis lõppebki. Aga no järsku kuulame uksekella, olime kõik kabuhirmul, mõtlesime et meie kuri naabrionu on seal.. Liis piilus ukseaugust ja nägi, et hoopis ment oli! Nii et ilmselt kutsus see jobukakk meile politsei! Olime ikka jube hirmul ja lõpuks kui Liis ukse lahti tegi, oli ment juba ära läinud.. No tõesti, ebareaalne, et meile kutsuti ment ainult sellepärast et me rääkisime juttu.. Isegi muusikat ei kuulanud. Lisaks ei ole meil omanikega kõige sõbralikumad suhted, sest me saame neilt pidevalt kurje kirju, et kulutame liiga palju elektrit ja ei maksa oma makse ja asju, või maksame liiga hilja. Kuigi oleme kõik asjad maksnud ja veel pealegi.. Aga ma parem ei mõtle selle peale, muidu lähen jälle pühaviha täis. Igaljuhul nüüd me elame siin kabuhirmus ega julge piiksugi teha, ei tea mis saab kui sõbrad veel külla tulevad.. Esimene neist, kallis Katrin tuleb juba homme! Jeiiiiiiii!