Peost, šopingust ja linnast

Nüüdseks on siis esimesed peod ka maha peetud. Neljapäeval olin mina täielik blokk, aga lõpuks olin ka nõus siiski välja minema, kuidas ma siin jätan meie esimesele peole Portos minemata, nii ju ei kõlba. Sangria’d sees,  sätitud ja tuju hea, oligi siis minek järgmisele peole. Nimelt on igal õhtul võimalik minna sellisele peole, kus rahvas korjatakse kokku erinevatest hotellidest ja hostelitest, minnakse koos erinevatesse kohtadesse, me pidime käima praegu neljas kohas, kus igalpool siis pakutakse ka  1-2 jooki ning kogu see värk maksab 10 eurot. Olimegi siis nõus seekord kaasa minema, mõtlesime, et väga mugav küll kui autoga tullakse järgi ja pärast viiakse koju ka.. Aga võta näpust, kui hostelis alla elutuppa jõudsime, oli tuba rahvast täis, kes kõik meie järgi ootasid vist ning tuli välja, et hoopis jala minek on.. No tere hommikust, tore küll! Little 20 min walk in the rain.. See oli juba esimene pettumus. Muide oodata sai see rahvas meie järgi veel – mul ja ka Kristil ja Liisil oli vaja kööki  joosta ja söök soojaks teha ja ruttu sisse kühveldada. Rahvast oli muidu igasugust – portugallasi, brasiillasi, austraallasi jne. Esimene ja teine koht, kuhu kõmpisime, olid täiesti tühjad urkad, milledes me suhteliselt kaua passisime kahjuks. Muidugi ei olnud meil aimu ka, minul vist kõige vähem, kus me üldse asuda võiks. :D Kolmas koht oli juba täitsa nitševoo  - hea muusikaga rahvast täis (isegi liiga palju, nagu kilud karbis) klubi, millest päeval mööda käies küll aru ei saaks, et seal mingisugune klubi on, täiesti suvaline hoone suvalise uksega. Mis meid tõsiselt hämmastama pani, oli see,  et eraldi suitsetamisruumi seal polnud. Kel aga tuju tuli, võis vabalt keset tantsuplatsi oma koni suu ette pista ja pärast selle sinna sama põranda peale maha ka visata. Meile igaljuhul väga rõve ja vastuvõetamatu. Võite arvata, kui  „hästi“ meie riided ja juuksed lõhnasid, veel järgmine päev oli tuba halba suitsuhaisu täis. Pettumuseks sai  ka see, et neljandasse kohta me ei läinudki. Järgmine kord, kui seda venda näeme, kes inimesi kokku korjab, nõuame raha tagasi selle eest, et ta meile tünga tegi. Kristi oli nii tubli ja suutis muidugi ka oma jaki ja uue salli ära kaotada. :/ Kogu selle peo tulemuseks oli see, et reedehommikusele portugali keele tundi koolis me ei jõudnudki, millest on tegelikult päris kahju. Mina olin see eeskujulik, kes professorilt küsis, mis kell ja kus ruumis see hakkab ja kui elevil ja põnevil me ikka oleme sellest... :D Päris hea mulje võib ju jätta küll, aga loodame, et tuleval nädalal läheb meil siiski paremini. Pean mainima ka kolme näljast eesti tüdrukust, kes öösel hostelisse jõudes esmajoones kööki tormasid. Kõigepealt ei leidnud me üles kohta, kus köögist tuli põlema käib ja kui Liis küsima läks, siis vaatas hosteli töötaja meid üliimestunud näoga ja küsis, et now? Why? Et mida me hommikul kell 5 seal teeme. Aga nu tühja kõhuga ju ometi magama ei saa minna. Nii me siis kühveldasime endale pitsasid, võikusid, šokolaade ja muus pläusti hoolega näost sisse. Nomnom! :D

 Heatujulised tüdrukud!

Ja mis me siis oma reedega ette võtsime?! Siin on üks häääästi suur ja pikk pea šopingu tänav, mis on täis miljoneid erinevaid poekesi.  Me kõik olime hullumas sellest, kui odav siin kõik on! See on täiesti ulmeline, ma ei saa aru, miks ma nii palju jura Eestist kaasa võtsin – siit võiks vabalt kõik asjad uued osta. Praegu on siin aled ka, kuid hinnad võtavad niisamagi jalust nõrgaks! Kõik saapad, kingad, riided on siin pea muidu saada. Ostsime kõik igasugu kraami kokku, aga keegi meist ei julge kokku lüüa, palju raha läks või pangakontoseisu piiluda.. Siin on paradiis, tõesõna! Täiesti korralikud jalanõud saab näiteks 20 euro eest, või isegi ka 5 euro eest, nagu täna näha oli. Unbelievable!  Selliseid kaubamajasid ja muid kaubanduskeskusi siin ei ole, vaid tänav ongi väikeseid poode täis. Siiski üks Via Catarina kaubanduskeskus siin on, millesse me ükspäev kogemata sattusime, mida ka eelnevas postituses maininud olen. Muidugi sai jälle ka H&M-ist asju soetatud, ei saa kohe ilma selleta! :D Niimoodi oma päeva veetsime, kui lõpuks kõik nii vässud olime, et unistasime juba diivanist, kus peal lebotada.

 Tavaliselt ma ei tee sellistest asjadest pilti, aga need hinnad lihtsalt vajavad jäädvustamist. Ja olgem ausad, siis ostsin tegelikult hästi armsad asjad ka, kuigi siit pole niimoodi aru saada.

Muide ühel õhtul käisime veel odavaid väikeseid poekesi uudistamas tänavatel, mis jäävad Kristil haiglasse praktikale minnes tee peale.. Ta tutvustas neid nüüd meile Liisiga ka.. Oeh, küll on ikka odavad asjad!  Nägime ka hästi paljusid nunnusid pagarikohakesi, kus tahaks absoluutselt kõike proovida ja maitsta. Õnneks on meil veel siin mitu kuud aega neid proovida ja siis pallikestena veerema hakata.


 
 

                                        

Need küpsetised ise juba kutsuvad ennast kiiresti ära õgima.

         

Sellist vaadet näeb siin kesklinnas pea iga nurga peal, terve linn on selliseid nunnusid pagari asju täis.

Tänane ilm on olnud super - päike paistab ja puhub õrn kevadine soe tuul. Nii ilusat ilma pole siin veel olnudki. Ainuke õige otsus oli minna linna peale uudistama ja jalutama. Pidime Liisiga ainult kahekesi minema, sest Kristi tobu ei viitsind ennast voodist välja ajada. Mind paneb selle linna ilu imestama, kõik on siin lihtsalt fantastiline. Linn on täis vanu ja tegelikult koledaid maju, aga siin need lihtsalt on tohutult ilusad ja sobituvad siia ideaalselt. Ja kõikide nende majade rõdudel ripuvad üle ääre mingisugused lipud, riided, voodilinad jne. Ja see teeb kogu selle vaate kuidagi hästi eriliseks. Aga teate muidugi avastasime vanalinnas mingisuguse odava kingapoe, kust ei suutnud ma mööda käia ja jälle raiskasin raha. Neid jooksutosse oli siiski mul vaja - kõigest 15 eurot! Eestis küll alla 60-70 euro väga ei saaks. Edasi jalutasime Duoro jõe juurde, kus oli fantastiliselt ilus, istusime ja nautisime vaadet.. Muidugi väikese veini ja snäkiga. Meie õnneks saime ka tõsiselt mõnusat muusikat nautida, mingid tänavamuusikud seal igaljuhul laulsid oma maheda häälega ja mängisid pilli. Paremat laupäevast jalutuskäiku vist ei saagi olla. :)  Muide jõe äärde kõndides avastasimegi ühe väiksemat sorti toidupoe veel, see on nüüd seni kolmas, mida siin linnas näinud oleme. Ka olen ma tahtnud osta erinevaid portveine sest mina neid veel proovinud pole, kuid siin riigis on see ju lausa kohustuslik. Vähemalt tean nüüd, kuhu minna kui isu tuleb ja kus veinivalik oli muljeltavaldavalt suur ja lai selle nurgataguse poe kohta. :)

 

Et teid kadedusest roheliseks ajada, täiesti tavaline ju jaanuari kuus õhukeste hilpudega ringi käia.

 

Camara Municipal do Porto. Mina ei saa kohe üldse sellest hoonest üle, see on lihtsalt tohutult kaunis. 

 Arvasime, et tegemist on kirikuga, kuid tegelikult on see siiski midagi muud, aga pole veel aru saanud, mis täpselt. 

Vaadake hindu - neid nähes ei saa lihtsalt poodi sisse astumata jätmata ja sealt midagi ostmata (kuigi rahakotile võib see siiski lõppude lõpuks ohtlikuks muutuda). See konkreetne Teresinha poekene asub jällegi ühel küllaltki suvalisel tänavanurgal. :)

 

                     Kas pole mitte üliarmsad baleriinikud (10 euriga!) ja Liisi nunnukad saapad, ainult 5 eurot!

 

 See ongi siis see suur Duoro jõgi, mis lahutab linna kaheks. Ühte poolt siis kutsutakse Portoks (kus meie hetkel oleme) ja teine pool on Gaia. 

 

Väike vein ainult 45 senti. Küll halvim, mida maitsnud olen, aga ilusa ilmaga linna ja vaadet nautides on kohustuslik. 

Liis niisama oma parima sõbraga.

Esimesed praktikapäevad

Eile siis pidime kõik oma haiglates kell 9 kohal olema. Kuna me ei teadnud, kui kaua sinna jõudmine aega võtab, siis startisime 10 min peale kaheksat (ja 8st hakkas hostelis hommiksöök, seega suht turbo). Liis sõitis esimest korda metrooga ka! :) Kasutasime oma andante (no mingi sinine paber, millega saab metrooga sõita) kaarti, ning saime teada, et see kehtib 24 h, seega oli esimene päev hooleta! Kristi muuseas eksis üldse ära, kuid lõpuks leidis oma San Antonio haigla üles, ja jõudis siiski pool tundi enne ettenähtud aega kohale. Meie Liisiga jõudsime ka pea 30 min varem kohale, pidime peaukse juures ootama teisi portugali farmaatsia tudengeid, kes praktiseerivad ka Sao Joao haiglas. Nendega kokku saadud, asusime siis oma farmaatsia ruume otsima. Huuh, suur ja keeruline haigla on! Teekond meelde küll kohe ei jäänud, kuigi üritasime Liisiga imelikke märkuseid tehes meelde jätta. Üks naine Sonya tervitas meid, kes oskab vähemalt inglise keelt ka, ja üks teine onu (kelle nime ei tea, sest nende hääldus on väga keeruline, paljud nimed on umbes sellised :ššääoošauju) oskas ka õnneks inglise keelt, kes siis meile haiglat tutvustas. Farmaatsiatööstus on siin hoopis teine ja palju arenenum, meile tutvustati paljusid erinevaid osakondi. Inimesi töötab igas osakonnas tohutult palju ja pidevalt on mingit sigimist-sagimist. Mind ehmatas kõigepealt ära see, et me peame Liisiga siiski kogu aeg eraldi töötama ja me saime mingisuguse keerulise portugali keelse graafiku, millisel nädalal keegi kus osakonnas olema peab. Võite arvata, palju ma sellest aru sain... Muide nt streiilses osakonnas, kus Liis praegu on, seal küsiti meie käest suure innuga, et me ikka oskame portugali keelt ning kuuldes vastuseks ei'd, ei olnud nad just rõõmust lakke hüppamas. Ka küsiti meilt, kas me ikka vähemalt prantsuse keelt räägime.. No mida, ikka võiks ju neid keeli niisama osata, täiesti iseenesest mõistetav eks?! Igaljuhul jäi mulje, et nad eeldasid, et me peaks neid keeli ikka vabalt valdama. Praktikante oli seal ka eri rahvusest - portugallased ise, rumeenlased, üks Norra tüdruk Maren, kes on hästi tore tsikk, kui Liisiga temaga jutustasime, olime kõik nii õnnelikud, et jeess, vähemalt saab ingliskeeles suhelda, sest teised töötajad keegi seda ei oska.

Haiglas ringkäik tehtud, kohvikud meile näidatud, pidime asuma oma osakondadesse tööle. Mina olen lihtlabaselt öeldes praegu  laotööline. Sellega ma küll eriti rahul pole. Pean tellimislehtede järgi erinevaid kaupu otsima ja neid kastidesse toppia. Sounds fun, yeah?  Tegelikult vahepeal on see päris keeruline, sest minu juhendaja Veronicaga (pange tähele, tal on normaalne nimi, kuigi ta on hoopis Lõuna-Aafrikast pärit) tegime koos ainult ühe näite läbi ja ütles, et edasi ma tehku ise, aga ta ei näidanud mulle pooli ravimeid, kus mis ruumis asuda võivad.. Pluss veel külmkapi ravimid on jõle veidra süsteemiga, külmkapp käib läbi arvutisüsteemi lahti. Ei hakka detailidesse laskuma, aga no päris lahe on seal toimetada, kui kõik ju selles kuradi portugali keeles, millest midagi aru ei saa. Ja ma rõõmsalt mõtlesin, et no toimeained ikka ju on ladinakeeles, aga mööda ladu pean ka kõiki asju portugali keele järgi otsima. Uustulnukale päris hea katsumus! Ootasin juba, et esimene päev läbi saaks, sest ei olnud päris see, mida ootasin.
 

Peale tööpäeva üritasime leida ka ühe suurema toidupoe, mille otsa me täiesti juhuslikult sattusime, oh jälle seda rõõmu tüdrukutel! Teine praktikapäev läks juba ladusamalt, kuid ma ei teadnud, kuidas osa ravimeid saata ja pakkida tuleb, siis keerasin ilmselt tänase jooksul päris mitu käkki kokku, aga no sellest veast keegi vast ära ei sure! :) Muide täna eksisime Liisiga jälle seal haiglas ära, see on ikka kuradi suur! Aga vähemalt leidsime söökla kiiremini üles kui eile. Päris vägev lõuna oli  - 4 euro ja 10 sendi eest sai  supi, salati, prae ja veel magustoidu ka valida. Tööpäev õhtusse veeretatud (muide Kristi sai eile juba 11 ajal ja täna pool2 minema, EBAAUS!), sai jälle hakata kodu poole minema, kus sai ka ikka nalja.. Minu jaoks tegelikult naljakas ei olnud, vaid päris hullusti kartsin. Asi nimelt selles, et metroo pilet ju kehtis 24 h ning täna sõitsime hommikul jänest, sest metroodes endis kontrolöre ei käi ning seega mõtlesime, et saame lebolt läbi. Tagasi tulles ka midagi ei olnud, kuni selle ajani, kui läksime eskalaatorist üles ja järsku olid igalpool ümber mundrites mehed ja politseinikud. Huuh, need olidki need kontrolörid, tegid seal suisa reidi, terve päev vist passisid seal ja kontrollisid pileteid. Ja meie just Liisiga hõiskasime enne õhtut, et oii, nii lihtsalt saab jänest sõita... Algul mängisime lolli, et ei tea meie väga midagi, mis need sinised andante kaardid endast kujutavad ja me esimest päeva siin. Siis tariti meid järgmiste meeste juurde, kes nõudsid meie dokumente, mina kartsin jubedalt, et saan trahvi.  Hakati mingiseid ankeete täitma.. Uuh, ma tõesti pabistasin! Lõpuks lõppes asi sellega, et see oli nagu hoiatus, nagu me aru saime.. Või lihtsalt meile mälestuseks, mida üks tüüp meile ütles. Me oleks muidu 120 euri trahvi saanud, õõõõõõõõõõõ, jubee juuuu! Siis oleks pooled peod ära jäänud. Mõtlesime, et no teeme siis selle pagana kuukaardi ära. Sellega oli üksjagu jama ja jube palju jooksmist erinevatesse kohtadesse (meil olid ju poekotid ka kogu aeg kaasas tassida ja kopp oli ees juba pikast päevast :D). Lõpuks saime selle ka tehtud, aga see maksis pea 30 eurot! Appiii, Eestis maksab mu kuukaart 7 eurot! Kogu see jura ajas närvi nii mustaks, pealegi vihma ka jälle ladistas, seega olime otsustanud enne poest kindlasti veini osta, sest need on siin nii odavad, oiiii te kadestate! Ja Liis ostis ka sangria nimelt sellepärast, et ma ei olnud kunagi seda joonud. Täna veel kui süüa tegime hostelis, siis hakkas pliit streikima, sest talle ei meeldinud see pann, mida me kasutasime.. Kõik see ajas närvi krussi küll! Ja mille paremaga siis tänane õhtu öösse saata, kui veini ja ÜLIHEA sangriaga! Kadestage, mu kullakesed! :*

                                                Tšekkide hindu! Paradiis ju!

 

Mini preco, kool ja koduotsimine vol2

Eile õhtul hostelis olles tuli mõte, et no peaks ühe toidupoe ka üles otsima. Küll küsisime siit hostelist, kuidas minna, aga no ega väga ära ei tabanud. Öeldi, et minge mäest alla ja hoidke paremat kätt. Aga neid mägiseid tänavaid, millest pikalt-pikalt alla kõndida, on siin üksjagu. Hakkasime siis kõndima ja ei näinud ühtegi silti, kus võiks mingi toidupood olla. Seni ei ole me veel ühtegi suuremat poodi näinud, nagu meil on Rimid, Prismad vms. Muide kõik majad näevad siin täiesti ühesugused välja ja hästi raske on vahet teha, võib suvalisest uksest sisse astuda ja tegemist võib olla nii kaubanduskeskuse, elumaja, baariga, mingi mahajäetud majaga vms. :D Avastasime, et ühest sellest samusest suvalisest uksest läks ebaloomulikult palju inimesi sisse ja otsustasime ka minna - ja seal oli üks hiiglama suur ostukeskus! Esmalt hakkas silma H&M kuhu poole ka kohe jooksime. Mina tõbisena nii elevil ei jaksanud olla aga Liis ja Kristi olid ikka täitsa pöördes ja tegid seal oma esimesed sisseostudki. Tuletan meelde, et tegelikult oli meie eesmärk ju toidupood leida. No asusime siis seda otsima ja tuli välja, et terves kaubanuskeskuses, milles oli vähemalt 4 korrust, sellist asja ei ole. Siis meid juhatati läbi imelikke teid pidi mingi hooneni, kus pidi üks pood asuma. Lõpuks leidsime ka selle, tegemist oli mini precoga, mis tähendab tõlkes madalat hinda (small price).

 

Õnnelikud tüdrukud, kes lõpuks toidupoe leidsid!

Tänane hommik algas siis kooliminekuga, siinkohal meil jälle joppas - Catia ütles, et ta tuleb meile autoga järgi ja viskab meid kooli ära nii et me ei pea ise metroode ja asjadega seiklema. Koolis olid inimesed hästi sõbralikud, pidime mingi erasmuse paberimajandust täitma, saime ka kahe erineva telefonifirma kõnekaardid, T-särgi, igast  märkmikke, pastakaid, Porto linnakaarte (millest väga kasu pole, sest endiselt  ei saa aru kus me oleme või kuhu minema peame, aga no veidike ikka). Siis tuli sinna mees nimega Angelo, kes siis meiega siin tegeleb ja näitas meile haiglaid, kus me praktikale asume. Kahjuks ei saagi me kolmekesi koos olla, mina ja Liis oleme õnneks koos, aga Kristi peab terve aja üksi käima! :( Mina vist küll ei julgeks ja hakkama ei saaks, kole võõras on kõik. Igaljuhul mina ja Liis oleme Sao Joao haiglas, mis pidi hästi suur olema, teine kõige suurem haigla terves Portugalis ning Kristi läheb San Antonio haiglasse, mis on siin riigis suuruselt kolmas. Tööpäevad on meil esmaspäevast neljapäevni kell 9.00-17.00 (üldjuhul isegi 16.00ni, kui lõuna kiiresti ära sööme, sest selleks on ettenähtud muidu tund aega). Reedeti on koolis võimalik portugali keelt õppida, loodame, et neljapäeva õhtud siis liiga käest ära ei lähe ja järgmine hommik ka kooli jõuame... :)

Peale kooli pidime siis korteriotsingule minema, aga meil oli aega ja vahepeal tiksusime niisama vanalinnas ringi. 

 

 Ah me siin niisama Kristiga palmi all. :) Tegelt see San Antonio haigla ees, vana maja sissepääsu lähedal.

 Liis ja Catia (tüdruk, kelleta me muidu siin üldse hakkama ei saaks!)

    Kristi vist üritab jälle kaardist sotti saada... :P

Leidsime ühe kena stuudiokorteri, mis oli küll ühetoaline, aga tõeliselt armas! Te oleks kõik kadedad olnud, kui seda näeksite! Samas seal ei olnud pesumasinat ja kui me oleks tahtnud oma pesu pesta, oleksime selle eest pidanud maksma kui mingi ''cleaning lady'' sinna tuleb ja siis korjab meilt need pesud ja mingite päevade pärast saab need tagasi. See osutus liiga kalliks ka lõpuks - 950 euri oleks pidanid maksma. Muidu seda korterit rentitaksegi põhiliselt turistidele, kes seal ainult mõned ööd on.

Seal lähedal on üks Brasiilia restoran kus töötab üks jube agressiivne brasiilia tüüp, kelle ametinimetuseks võiks olla see sisseviskaja, kes inimesi sinna sööma ja jooma üritab saada. Juba eile käis ta meile pinda. Täna jälle, ja tüüp rääkis, et joujouu mul on siin üleval üks vaba kolmetoaline korter, et 10 minuti pärast tulge tagasi ja ma näitan teile. Senikaua kui ma oma aega parajaks tegime kõrvalpoes ja välja tulime - oli see tüüp selle maja katusel ja lõugas seal oma ruuporiga, et heiieheii, tulge korterit vaatama ja mida iganes juttu ta seal veel suva inimestele ei ajanud. :D Vaatasime selle üle - natuke kõle oli, mitte eriti kodune ja maksis ka veits palju, 750 euri kuu, samas rõdult oli super vaade, jõe äärde oleks väga lühike maa ja üldse super asukoht. Samas leidsime ühe teise armsa kaminaga korteri, mis asub äärepool linnas, ja on hoopis kodusem, kuid sinna saaks me kolida alles veebruari alguses. Aga arvutasime, et kui me isegi elame selle aja hostelis, siis kokkuvõttes tuleks meil ikkagi odavam, kui võtame selle äärepoolsema korteri. Praegu siis otsustasime siiski selle kasuks. Vist.. Pagana raske oli (on) see! Mõlemal kohal on hästi palju plusse ja miinuseid ja me kõik kolme oleme täiesti otsustusvõimetud jobud. Selline tunne, et elamegi need kolm kuud siin hostelis. Oeh...

Nojah, see oleks siis vaade vanalinna korteri rõdult, mille kasuks me ei otsustanud.. juba ronib sisse see kahetuseuss!

Ühesõnaga nüüd oli kell jälle juba väga palju ja magu karjus juba ammu appi. Nüüd jäime jälle omapäi, sest Catia pidi tööle minema. Mõtlesime, et enne kui sööma lähme, võiks üritada ka ühistranspordi kuukaardi ära osta, aga see osutus puhta võimatuks. Selleks, et me seda osta saaks, peab meil paberil näidata olema ka kindel aadress, aga me ei suutnud onule selgeks teha, et meil ei ole veel kindlat elukohta, et alles otsime.. Too aga ei mõistnud sõnagi inglisekeelt rääkida. Aga pärast üks naine siiski oskas ka inglisekeelt ja ütles, et no teda ei huvita, et kui aadressi kirjas pole, siis sõitku me ühe-kahe reisi piletitega (mis on väga kallid). Nüüd ei tundunud inimesed enam siin nii sõbralikud.. Tühi kõht tegi ka kindlasti oma töö! Hakkasime siis toidukohta otsima, astusime ühest restoranist sisse, sest nägime, et seal on ka menüü inglise keeles ja vähemalt me saame aru, mida me tellime. Kristil oli ammu kana isu - selle ta ka lõpuks sai! :) Mina tellisin mingi sealiha asja enda arust, kuid tulid mingid vinkud, kus peal olid kaks härjasilma, ja lisandiks olid nii friikad kui ka riis. No maitses iseenesest hea, kõht oli ka ju jube tühi! Liis tellis francesinha jällegi, see populaarne hot dog juustu ja muu mandiga, friikate ja natuke veidra  punase kastmega (minu ja Kristi arust!).

 Siin on minu mingi pläust.. Vähemalt olid friikad head! Ja isegi härjasilm maitses väga, kuigi ma enda arust jälestasin seda kunagi?!

 Liisi francesinha ehk siis meie mõistes vist hot dog, mida igalpool pakutakse. Siin vähemalt toodi friikartulid eraldi taldrikul, eelmine päev kui seda sõime, ligunesid need seal kastmes.

Jälle õhtu käes, hakkasime siis meie praegusesse koju, kui nii saab öelda (meie Spot Hostel) kõndima, vahepeal jälle natuke eksinud kuid lõpuks tuli tuttav teelõik ette ja jõudsime õnnelikult tagasi. Enne kui koju hakkasime kõndima, pidime ootama, sest lampi hakkas väga tugevat padukat tulema ja muideks ilm vaheldub siin hästi kiiresti, üks hetk sirab soe päike taevas ja teine hetk tuleb jube padukas ja kisub tuuliseks.

Järgmise korrani, kallid kodused! :)

Koduotsingul

Laupäeval oli meil esimene kohtumine ühe korteriomanikuga kell 10. Aga Catia juurest hakkasime see kell alles liikuma, annab juba tunda see lõunamaalaste värk - kokkulepitud aegadest pole üldse tähtis kinni pidada.  Sõitsime ja tiirutasime väga kaua mööda linna, kui lõpuks selle korteri üles leidsime, nii Catia kui Filipe (tema noormees) ei osanud just kõige paremini leida. Too korter oli kolmetoaline, väike ja armas, kuid kohe siiski esimest ära ei võtnud. Järgmine  korter oli täitsa peldik.  Ja kolmas oli ülikena, millesse me kõik kolm kohe ära armusime, kuid ta tütre sõbranna elab seal veebruari alguseni sees. Täna pidime teada saama, et võib-olla on ta nõus varem välja kolima. Nii et kahjuks lõppesid eile meie koduotsingud täitsa edutult, kuid õnneks Catia ja Filipe aitasid meil ühe toreda hosteli leida, nimega Porto Spot Hostel. Siinne administraatori naine ütles meile kohe tere tulemaast! Tuli välja, et ta elas mõnda aega Tallinnas. Maailm on ikka väike! :)

Eile käisime kuskil kaubanduskeskuses söömas ka, kus oli reaalselt mitukümmend toidukohta järjest. Mitte midagi ei saanud aru, mida seal pakutakse. Võtsime siis mingid Cachharro americano, mis tegelikult kujutas endast hot dogi, kus olid juures veel friikad ja mingi tüüpiline punane kaste, mida Portugalis iga toidu juurde serveeritakse, kuid igal kohal on mingi oma special ingredient juures. Lõpuks hakkas juba veits vastu, magus ja vürtsikas korraga.

Peale söömist läksime siis vanalinna endale järgmist öömaja otsima ja Catia näitas meile ka, kuidas me endale metroo ja muu ühistranspordi pileti osta saame.Üldse ma ei tea, mida me ilma Catiata teeks, me oleks ilmselt täiesti eksinud, sest see linn on lihtsalt meeletult suur ja keeruline. Loodan, et kui meie aeg siin otsa hakkab saama, oskame kuskile poole juba liigelda ka. Homme ootab suht suur katsumus ees, peame kooli minema, aga praegu näib see küll võimatu missioonina kuskile siin omapäid liikuda.

                                        Vanalinnas kõndimine on kõva trenni eest, muudkui mäest alla ja üles.


Hetkel oleme oma Spot Hostelis ja ootame Catia kõnet, et saaks minna korterid vaatama. Kardan, et mina jään siia lihtsalt tuttu ja lasen Kristil ja Liisil ära otsustada, sest olen ikka päris tõbine, ja nüüd kaotasin oma hääle ka täitsa ära. Täna tundub muidu ilm õnneks normaalsem, kuigi vihma sajab. Aga eilsega ei anna võrrelda, jube tuul ja torm oli. Siin all elutoas hostelis on suhteliselt soe ka isegi, muidu suureks miinuseks on see, et korterites on küll päris külm, sest siin pole küttesüsteeme. Oleks pidanud ikka villased sokid ja riided kaasa pakkima, et oleks soe magada.

Loodan, et järgmise postituse saan juba oma kodust teha!  Seniks aga tsau ja mõnusat külmetamist kodumaal. :)

Esimesed muljed ja kohalejõudmine

Nonii, katsun ka siis oma blogiasjandusega algust teha, et teid mu tegemistega kursis hoida.

Kõigepealt siis lendamisest - mul oli see ju esimene kord! Ja jäin iseg ellu, meeldis väga! Kuigi teine lend, mis Portosse läks, enne maandumist raputas ikka väga koledasti, nii Liisi kui Kristil lendudest oli see top 2-s. Mina aga olin eriti rõõmus, nii tore oli see jube rappumine... :D Saime eile teada, et tegelikult meil vedas väga, et üldse kohale jõudsime, sest siin olidki tuule pärast hoiatus olnud, nii et hea et lend üldse toimus. Kuigi mõlemad hilinesid, Eestist hakkasime umbes tund hiljem startima, sest Londonis sadas ju veidike lund.. Lõpuks kui kohale jõudsime, ootas vastas meid üks Liisi noormehe ema sõber Ken - ükstore inglasest härra, kes meid rõõmsalt tervitas ja sööma viis ja kõik välja käristas, sealhulgas ka pudeli veini. Toidud olid ülimaitsvad ja kõht tahtis pärast lõhkeda.

 

Tore onu Ken, kes meile kõike head paremat välja käristas :)

 Tüdrukutel kõhud täis ja rõõmsad näod peas!

 Siis kui istusime sealt järgmise lennuki peale, passisime vähemalt tund aega lennkis niisama, keegi midagi ei öelnud, et miks me õhku ei tõuse veel. Aga no ilmselt nad siis kaalusidki, kas tasub üldse riskida ja lennata arvestades siinseid ilmaolusid. Ootamisest oli juba tuju tusane, kuid õnneks see möödus, sest see lennufirma pakkus meile tasuta juua ja süüa. Lõhekuklit ja puha :D Ja joogiks sai valida nii teed,kohvi, mahla, punast ja valget veini. No te võite muidugi kolm korda arvata, mille mina valisin... :) Kui lõpuks kohale jõudsime, siis õnneks ootas meid lennujaamas meie Porto Buddy- Andre, kartsime, et ta on juba ära läinud, sest lend ju hilines mitu tundi. Võtsime lennujaamast takso ja sõitsime ... ei oska kahjuks kohanime öelda. :D Ainult 25 euri pidime takso eest maksma ka. Ühesõnaga siis ootasid meid vastas Catia (see tüdruk, kes Eestis vahetusüliõpilaseks käis eelmine aasta), tema poiss ja sõbrad. Viskasime oma kodinad autodesse ja siis ütles Catia, et lähme teeme nüüd klubis mõned dringid ka. Mõtlesime, et ta teeb nalja. Aga ei, läksimegi siis mingisse Opo klubisse, kus reedeti ongi seal lady's night, tasuta sissepääas ja igaüks saab kaks kupongi mille eest saab siis kokteile lunastada. Mul oli seal eriti mark ja ebamugav olla - olin ju ketsides ja pusaga. Aga no, pole hullu. Kallasime koksid sisse, ja siis hakkasime lõpuks Catia ja tema poisi juurde sõitma, kus pidime öömajale saama. Catia elab kesklinnast päris kaugel, sõitsime sinna umbes pool tundi. Muide tänavavad on siin küll väga kitsad ja sõidavad nad ka päris kiiresti, 120 km/h on neil siin lubatud. :) Eesti aja järgi oli kell umbes 6 kui tuttu saime.

Oiii, unustasin öelda kõige tähtsama, kui lennujaama jõudsime, ja olime niiiii väsinud ja tülpinud juba, siis tundes seda sooja õhku, mis siin on, tegi meid kõiki kolme üliõnnelikuks ja energiliseks! :) Vihma küll sadas, aga sooja oli u 14 kraadi, ja seda öösel.. Nagu meie august või midagi. Jaanuaris sajab siin hästi palju vihma, nagu meile räägiti. Ja Porto Buddy rääkis, et aprillis juba vahel siin 25 kraadi ja ülipalav. Catia rääkis, et siin märtsis saame juba minna randa, ja selle peale võis jälle juba rõõmukilkeid kuulda :).