Mini preco, kool ja koduotsimine vol2

Eile õhtul hostelis olles tuli mõte, et no peaks ühe toidupoe ka üles otsima. Küll küsisime siit hostelist, kuidas minna, aga no ega väga ära ei tabanud. Öeldi, et minge mäest alla ja hoidke paremat kätt. Aga neid mägiseid tänavaid, millest pikalt-pikalt alla kõndida, on siin üksjagu. Hakkasime siis kõndima ja ei näinud ühtegi silti, kus võiks mingi toidupood olla. Seni ei ole me veel ühtegi suuremat poodi näinud, nagu meil on Rimid, Prismad vms. Muide kõik majad näevad siin täiesti ühesugused välja ja hästi raske on vahet teha, võib suvalisest uksest sisse astuda ja tegemist võib olla nii kaubanduskeskuse, elumaja, baariga, mingi mahajäetud majaga vms. :D Avastasime, et ühest sellest samusest suvalisest uksest läks ebaloomulikult palju inimesi sisse ja otsustasime ka minna - ja seal oli üks hiiglama suur ostukeskus! Esmalt hakkas silma H&M kuhu poole ka kohe jooksime. Mina tõbisena nii elevil ei jaksanud olla aga Liis ja Kristi olid ikka täitsa pöördes ja tegid seal oma esimesed sisseostudki. Tuletan meelde, et tegelikult oli meie eesmärk ju toidupood leida. No asusime siis seda otsima ja tuli välja, et terves kaubanuskeskuses, milles oli vähemalt 4 korrust, sellist asja ei ole. Siis meid juhatati läbi imelikke teid pidi mingi hooneni, kus pidi üks pood asuma. Lõpuks leidsime ka selle, tegemist oli mini precoga, mis tähendab tõlkes madalat hinda (small price).

 

Õnnelikud tüdrukud, kes lõpuks toidupoe leidsid!

Tänane hommik algas siis kooliminekuga, siinkohal meil jälle joppas - Catia ütles, et ta tuleb meile autoga järgi ja viskab meid kooli ära nii et me ei pea ise metroode ja asjadega seiklema. Koolis olid inimesed hästi sõbralikud, pidime mingi erasmuse paberimajandust täitma, saime ka kahe erineva telefonifirma kõnekaardid, T-särgi, igast  märkmikke, pastakaid, Porto linnakaarte (millest väga kasu pole, sest endiselt  ei saa aru kus me oleme või kuhu minema peame, aga no veidike ikka). Siis tuli sinna mees nimega Angelo, kes siis meiega siin tegeleb ja näitas meile haiglaid, kus me praktikale asume. Kahjuks ei saagi me kolmekesi koos olla, mina ja Liis oleme õnneks koos, aga Kristi peab terve aja üksi käima! :( Mina vist küll ei julgeks ja hakkama ei saaks, kole võõras on kõik. Igaljuhul mina ja Liis oleme Sao Joao haiglas, mis pidi hästi suur olema, teine kõige suurem haigla terves Portugalis ning Kristi läheb San Antonio haiglasse, mis on siin riigis suuruselt kolmas. Tööpäevad on meil esmaspäevast neljapäevni kell 9.00-17.00 (üldjuhul isegi 16.00ni, kui lõuna kiiresti ära sööme, sest selleks on ettenähtud muidu tund aega). Reedeti on koolis võimalik portugali keelt õppida, loodame, et neljapäeva õhtud siis liiga käest ära ei lähe ja järgmine hommik ka kooli jõuame... :)

Peale kooli pidime siis korteriotsingule minema, aga meil oli aega ja vahepeal tiksusime niisama vanalinnas ringi. 

 

 Ah me siin niisama Kristiga palmi all. :) Tegelt see San Antonio haigla ees, vana maja sissepääsu lähedal.

 Liis ja Catia (tüdruk, kelleta me muidu siin üldse hakkama ei saaks!)

    Kristi vist üritab jälle kaardist sotti saada... :P

Leidsime ühe kena stuudiokorteri, mis oli küll ühetoaline, aga tõeliselt armas! Te oleks kõik kadedad olnud, kui seda näeksite! Samas seal ei olnud pesumasinat ja kui me oleks tahtnud oma pesu pesta, oleksime selle eest pidanud maksma kui mingi ''cleaning lady'' sinna tuleb ja siis korjab meilt need pesud ja mingite päevade pärast saab need tagasi. See osutus liiga kalliks ka lõpuks - 950 euri oleks pidanid maksma. Muidu seda korterit rentitaksegi põhiliselt turistidele, kes seal ainult mõned ööd on.

Seal lähedal on üks Brasiilia restoran kus töötab üks jube agressiivne brasiilia tüüp, kelle ametinimetuseks võiks olla see sisseviskaja, kes inimesi sinna sööma ja jooma üritab saada. Juba eile käis ta meile pinda. Täna jälle, ja tüüp rääkis, et joujouu mul on siin üleval üks vaba kolmetoaline korter, et 10 minuti pärast tulge tagasi ja ma näitan teile. Senikaua kui ma oma aega parajaks tegime kõrvalpoes ja välja tulime - oli see tüüp selle maja katusel ja lõugas seal oma ruuporiga, et heiieheii, tulge korterit vaatama ja mida iganes juttu ta seal veel suva inimestele ei ajanud. :D Vaatasime selle üle - natuke kõle oli, mitte eriti kodune ja maksis ka veits palju, 750 euri kuu, samas rõdult oli super vaade, jõe äärde oleks väga lühike maa ja üldse super asukoht. Samas leidsime ühe teise armsa kaminaga korteri, mis asub äärepool linnas, ja on hoopis kodusem, kuid sinna saaks me kolida alles veebruari alguses. Aga arvutasime, et kui me isegi elame selle aja hostelis, siis kokkuvõttes tuleks meil ikkagi odavam, kui võtame selle äärepoolsema korteri. Praegu siis otsustasime siiski selle kasuks. Vist.. Pagana raske oli (on) see! Mõlemal kohal on hästi palju plusse ja miinuseid ja me kõik kolme oleme täiesti otsustusvõimetud jobud. Selline tunne, et elamegi need kolm kuud siin hostelis. Oeh...

Nojah, see oleks siis vaade vanalinna korteri rõdult, mille kasuks me ei otsustanud.. juba ronib sisse see kahetuseuss!

Ühesõnaga nüüd oli kell jälle juba väga palju ja magu karjus juba ammu appi. Nüüd jäime jälle omapäi, sest Catia pidi tööle minema. Mõtlesime, et enne kui sööma lähme, võiks üritada ka ühistranspordi kuukaardi ära osta, aga see osutus puhta võimatuks. Selleks, et me seda osta saaks, peab meil paberil näidata olema ka kindel aadress, aga me ei suutnud onule selgeks teha, et meil ei ole veel kindlat elukohta, et alles otsime.. Too aga ei mõistnud sõnagi inglisekeelt rääkida. Aga pärast üks naine siiski oskas ka inglisekeelt ja ütles, et no teda ei huvita, et kui aadressi kirjas pole, siis sõitku me ühe-kahe reisi piletitega (mis on väga kallid). Nüüd ei tundunud inimesed enam siin nii sõbralikud.. Tühi kõht tegi ka kindlasti oma töö! Hakkasime siis toidukohta otsima, astusime ühest restoranist sisse, sest nägime, et seal on ka menüü inglise keeles ja vähemalt me saame aru, mida me tellime. Kristil oli ammu kana isu - selle ta ka lõpuks sai! :) Mina tellisin mingi sealiha asja enda arust, kuid tulid mingid vinkud, kus peal olid kaks härjasilma, ja lisandiks olid nii friikad kui ka riis. No maitses iseenesest hea, kõht oli ka ju jube tühi! Liis tellis francesinha jällegi, see populaarne hot dog juustu ja muu mandiga, friikate ja natuke veidra  punase kastmega (minu ja Kristi arust!).

 Siin on minu mingi pläust.. Vähemalt olid friikad head! Ja isegi härjasilm maitses väga, kuigi ma enda arust jälestasin seda kunagi?!

 Liisi francesinha ehk siis meie mõistes vist hot dog, mida igalpool pakutakse. Siin vähemalt toodi friikartulid eraldi taldrikul, eelmine päev kui seda sõime, ligunesid need seal kastmes.

Jälle õhtu käes, hakkasime siis meie praegusesse koju, kui nii saab öelda (meie Spot Hostel) kõndima, vahepeal jälle natuke eksinud kuid lõpuks tuli tuttav teelõik ette ja jõudsime õnnelikult tagasi. Enne kui koju hakkasime kõndima, pidime ootama, sest lampi hakkas väga tugevat padukat tulema ja muideks ilm vaheldub siin hästi kiiresti, üks hetk sirab soe päike taevas ja teine hetk tuleb jube padukas ja kisub tuuliseks.

Järgmise korrani, kallid kodused! :)