Koduotsingul

Laupäeval oli meil esimene kohtumine ühe korteriomanikuga kell 10. Aga Catia juurest hakkasime see kell alles liikuma, annab juba tunda see lõunamaalaste värk - kokkulepitud aegadest pole üldse tähtis kinni pidada.  Sõitsime ja tiirutasime väga kaua mööda linna, kui lõpuks selle korteri üles leidsime, nii Catia kui Filipe (tema noormees) ei osanud just kõige paremini leida. Too korter oli kolmetoaline, väike ja armas, kuid kohe siiski esimest ära ei võtnud. Järgmine  korter oli täitsa peldik.  Ja kolmas oli ülikena, millesse me kõik kolm kohe ära armusime, kuid ta tütre sõbranna elab seal veebruari alguseni sees. Täna pidime teada saama, et võib-olla on ta nõus varem välja kolima. Nii et kahjuks lõppesid eile meie koduotsingud täitsa edutult, kuid õnneks Catia ja Filipe aitasid meil ühe toreda hosteli leida, nimega Porto Spot Hostel. Siinne administraatori naine ütles meile kohe tere tulemaast! Tuli välja, et ta elas mõnda aega Tallinnas. Maailm on ikka väike! :)

Eile käisime kuskil kaubanduskeskuses söömas ka, kus oli reaalselt mitukümmend toidukohta järjest. Mitte midagi ei saanud aru, mida seal pakutakse. Võtsime siis mingid Cachharro americano, mis tegelikult kujutas endast hot dogi, kus olid juures veel friikad ja mingi tüüpiline punane kaste, mida Portugalis iga toidu juurde serveeritakse, kuid igal kohal on mingi oma special ingredient juures. Lõpuks hakkas juba veits vastu, magus ja vürtsikas korraga.

Peale söömist läksime siis vanalinna endale järgmist öömaja otsima ja Catia näitas meile ka, kuidas me endale metroo ja muu ühistranspordi pileti osta saame.Üldse ma ei tea, mida me ilma Catiata teeks, me oleks ilmselt täiesti eksinud, sest see linn on lihtsalt meeletult suur ja keeruline. Loodan, et kui meie aeg siin otsa hakkab saama, oskame kuskile poole juba liigelda ka. Homme ootab suht suur katsumus ees, peame kooli minema, aga praegu näib see küll võimatu missioonina kuskile siin omapäid liikuda.

                                        Vanalinnas kõndimine on kõva trenni eest, muudkui mäest alla ja üles.


Hetkel oleme oma Spot Hostelis ja ootame Catia kõnet, et saaks minna korterid vaatama. Kardan, et mina jään siia lihtsalt tuttu ja lasen Kristil ja Liisil ära otsustada, sest olen ikka päris tõbine, ja nüüd kaotasin oma hääle ka täitsa ära. Täna tundub muidu ilm õnneks normaalsem, kuigi vihma sajab. Aga eilsega ei anna võrrelda, jube tuul ja torm oli. Siin all elutoas hostelis on suhteliselt soe ka isegi, muidu suureks miinuseks on see, et korterites on küll päris külm, sest siin pole küttesüsteeme. Oleks pidanud ikka villased sokid ja riided kaasa pakkima, et oleks soe magada.

Loodan, et järgmise postituse saan juba oma kodust teha!  Seniks aga tsau ja mõnusat külmetamist kodumaal. :)