Fail trip

Kohe ei teagi, kuidas selle nädala  tegemisi kokku võtta, sest sel nädalal pole olnud pea ühtegi päeva, mil meil midagi ei juhtuks ja me oma marki maha ei teeks..

Teisipäev oli kohe täielik katastroof. Nimelt meile Liisiga anti haiglast vaba päev Carnivali tõttu, mis on siin üks suur mitmepäevane üleriigiline pidustus, nii et  võisime sinna minna kui tahtsime. Kristil aga ei olnud vaba päev ning oli erandkorras õhtuses vahetuses tööl. Mõtlesime Liisiga kultuursed olla ja muuseumisse minna, kuigi ilm oli jahe, tuuline ja vihma sadas terve päev. Oma portveinimuuseumit me muidugi kohe algul üles ei leidnud nagu ikka, ning läksime siis hoopis Transpordi ja kommunikatsioonimuuseumisse, seal oli näiteks vägev vanade auto näitus, päris põnev oli. Siis kui me oma veinimuuseumi üles leidsime lõpuks, tuli välja, et see oli kinni.. Tere tali no! Logistasime kõiki uksi aga ei midagi. Nüüd oli juba meel veidi tusane, sest vihma pärast olid meil jalad juba läbimärjad. Pidime käima ühest kontorist kesklinnast läbi ja otsustasime siis "lõigata", et kiiremini linna jõuda.. Aga see pole siin linnas üldse hea mõte, tuleb minna alati suuremaid teid pidi ja nendest, millel varem kõndinud oleme. Läksime ühest hiiglaslikult trepist üles ja muidugi olime jäll totally lost. Ekslesime kuni läksime ühest trepist alla tagasi ja avastasime, et oleme pea samas kohas kus üles läksime ja kaotasime oma väärtuliskust ajast nii oma 40 minutit.. :D Seda kontorit muidugi me ka üles ei leidnud, olime nagu lambaantsud vihmast nätsakaks läinud kaart käes keset linna lollide nägudega..  Lõpuks kui leidsime, siis oli see ka muidugi kinni. Otsustasime siis Liisiga ühte küpsisekohvikusse minna - Bolachas'esse, mida Catia taevani kiitis. Tahtsime jalgu puhata ja mingeid uusi põnevaid pirukaid maitsta. Kuid selgus, et toolid-lauad olid ainult õues ja sees polnud mitte ühtegi lauda ega tooli, seega pidime oma pirukaid ja kohvi püstijalu kuskil suva puki toel sööma, kuigi teenindaja küsis rõõmsalt, kas tahame välja minna. Vähemalt maitsesid pirukad hästi! Nüüd oli mõte kiiresti koju ja märjad jalanõud jalast ära, aga no seda ei juhtunud niipea. Koju jõudes avastasime, et mul ei ole võtmeid ja Liisi võtmed lihtsalt ei keera, ei lähe lukuaugust sisse (ta ei olnud enne avanud korteriust oma võtmega). Mõtlesime juba teooriaid välja, kuidas omanik on lukud ära vahetanud, sest oma rahad on ta ju kätte saanud. Olime vihased, külmunud ja paanikas, et kas tõesti peame ootama 10ni, kuni Kristi oma õhtuse vahetuse lõpetab.. Läksime siis Liisiga oma kodulähedal asuvasse baari, mis on ikka päris kole koht.. Enamik klientuurist moodustavad vanemad nässid, kes jõllitavad sind nagu ma ei tea mis ilmaimet.. Ei jäänud muud üle, kui veini tellida, vähemalt oli see hea ja odav. Kokku vist passisime paar tundi ja peale 8 saime tuppa, sest Kristi sai töölt õnneks varem ära. Tegime Liisiga kohe sinepivanni jalgadadele, et haigeks ei jääks. Nii möödus meie "tore" teisipäev.

Kolmapäeval mõtlesime Liisiga, et tuleme peale tööd bussiga, mitte metrooga koju, sest metroo peatus on kodust u 1,5 km kaugusel aga buss peatub maja juures. Nägime, et buss on ees ja hops-hops hüppasime sisse.. Mõtlemata sealjuures, kas suund on õige - muidugi polnud! Mõtlesime, et buss teeb väikse ringi ja pöörab tagasi, aga ei, sõitis kuhugi väga ääre poole.. Olime paanikas, et äkki tuleb jälle kontroll peale ja saame trahvi, sest meie kuukaart enam nendes tsoonides ei kehti, milles buss sõitis. Maha ka ei saanud minna, sest siis poleks saanud oma kuukaarti ära valideerida. Nii me siis sõitsime oma tund aega lõpp peatusesse, aga sealt aeti meid ikka välja,sest toimus liinide vahetus. Noh, pidime siis eraldi pileti ostma.. Ja alustasime siis teekonda tagasi.. Nii et kokku sõitsime me u 2 tundi ja 15 minutit koju, kui muidu oleks selleks kulunud ainult 10-15 min. Nägime ära juba kõik kanad ja lehmad ja mäed-metsad ja põllumaad, nii et olime omadega ikka nii metsas kui vähegi saab olla.. :D

Neljapäevase sõbrapäeva puhul oli plaan minna kinno ühte kaubanduskeskusesse. Haiglas seletati meile, kuidas sinna saame aga no me suutsime ikka liiga vara bussist maha tulla ja ekselda nagu mingid oinad jälle. Lõpuks kui üles leidsime, siis Liis oli kõiki häid filme näinud ja teised tundusid jurad nii et ei läinudki. Minul ja Liisil oli kohutav sushinälg ja siis nägime siin linnas esimest sushirestorani, mille poole ka kohe tormasine.. Oi see maitses taevalikult (kuigi need olid paganama väiksed ja suht kallid)! Otsustasime siis niisama linna Boheemi istuma minna ja tagasi sõita metrooga. Inimesed olid muide  hästi abivalmid ja sõbralikud, et aidata meil metroojaam üles leida. Teadsime surmkindlalt, mis poole linn jääb ja hüppasime metroo peale.. Asi muutus kahtlaseks, kui peale mõnda aega ei tulnud kesklinna peatust ja inimesi metroos jäi aina vähemaks. Üllatus-üllatus olime suutnud valida kõige pikema metrooliini üldse siin linnas ja taaskord täiesti valesse suunda sõita.. Ja olime läbinud muidugi ka miljonit erinevat tsooni, kus meie kuukaart ei kehti, aga õnneks kontrolli ei tulnud. Tagasitulles jällegi pidime eraldi piletid ostma.. Nii et Boheemi jõudmiseks kulus meil jälle lisaks kena poolteist tundi rohkem.. Boheemis oli nagu alati tore, sõime erinevaid snäkke ja proovisime hästi mõnusat ja mahedat rohelist veini.  Kokkuvõttes oli tore sõbrapäev. :)

Reede oli vist ainuke päev, mis sujus ilusti. Läksime Liisiga kahekesi kooli keeletundi, taaskord saime seal näksida caju’sid e india pähkleid, mida õpetaja oli kaasa toonud. Muide järgmine kord on meil nii kirjalik kui suuline eksam, aga me oleme ainult kaks korda seal käinud, nii et see saab olema päris hea katsumus. Ilm oli tõeliselt soe ja päikseline ning nautisime jalutades superkaunist Duoro jõge ja käisime kohvikus.

Laupäeval oli plaan sõita Bragasse (Portost natuke põhjapool) ja minna seal rahvusparki Peneda Geres'isse, nautida loodust ja pidada seal üks tore piknik. Otseloomulikult nii aga ei läinud. Läksime isegi õige rongi peale ja jõudsime õigesse linna, kuid rahvusparki ei olnud kuskil, kuigi olime juba mitmeid kilomeetreid kõmpinud. Muide veebilehel oli kirjas, et see asub rongijaamast ainult 500 m kaugusel. Olime juba omadega kuskil mägedes, kus kitsatel teedel kolistasid traktorid ringi.. Otsustasime vastutulevalt naiselt teed küsida, aga ta sõnagi ingliskeelt ei rääkinud kuid enda arvates suutsime siiski selgeks teha, et tahaks parki leida. Ta ütles, et me temaga kaasa läheks, jalutasime siis ta õe juurde. Tema õepoeg rääkis inglisekeelt, nii et saime siis rääkida, kuhu tahtsime välja jõuda. Ja tuli välja, et olime ikka väga eksinud ja kõigil olid silmad imestusest suured, et kuidas me üldse sinna välja jõudsime. :D Kutt oli nii lahke ja ütles, et ta võib meid autoga kesklinna tagasi viia ja hoopis šopingukeskusesse.. Vähemalt saime ilusa bemmiga sõitu. Muide inimeste lahkust ei jõua siin küll ära kiita, kui teed küsida, siis inimesed kutsuvad kaasa ja viivad su õigesse kohta, kuigi nad ise läheks mujale või siis viskavadki autoga kuskile ära. Igaljuhul saime aru, kuidas nii valesti läksime, sest poiss rääkis meile, et rongijaama juures on jah koht nimega Peneda, mis on 500 m kaugusel, aga rahvuspark Peneda Geres on kaugel – u 45 km sõitu... Ja ütles, et me oleme ikka täitsa lollid. :D Ta pani meid siis üldsegi kaubanduskeksuse ees maha, et saaksime taksoga hiljem rongijaama. Ja muide šopingukeskuse nimi on „Braga Parque“  - kes paneks küll sellise nime?! Nii et siis saime aru, miks kohalikud meid imelikult vaatasid, et juba kuskilt mägedest mingit kaubanduskeskust otsime.. Oijah! Tahtsime näha ilusat loodust, aga ikka olime võõras linna mingis pagana poes. Kõhud karjusid juba tühjusest, nii et otsisime suhteliselt suva platsi, kus oma lina maha panna ja toidumoona hävitada. Erilist vaatamisväärsust polnud, aga no mis seal ikka. Muidugi pidime siis ikka poest mõned hilbud ka soetama.

 

Teekonna algus :)

                                                                 Sellist hiiglaslikku aaloed nägime küll esimest korda

    

                                                                               Nom-nom!

Ei teagi miks meil nii viltu veab, võib-olla teeme ise piisavalt vähe eeltööd, kui kuhugi minna tahame või siis olemegi lihtsalt loodud siin linnas kogu aeg ebaõnnestuma. No see muidugi võib tuleneda ka meie enda rumalusest ja lambapäisusest.. :D Vähemalt on aga mida meenutada!