Kauaoodatud puhkus

Eelmisel nädalavahetusel võtsime suuna Matosinhosesse (seal kus rand ka on), et külastada Sea Life'i. Nägime  seal igasugu elukaid - meduuse, haisid ja raisid, kilpkonna, krokodille, merihobu jne. Minu jaoks oli seal küll päris põnev ja mõned elukad nägid ikka päris ilged välja ka.. :D Aga nunnusid kalasid oli ka:). Teel sinna proovisime ära ka kastanid - hästi mõnusad on! Need on küpsetatud ilmselt suitsuahjus, peale on puistatud soola. Koor tuleb hästi kergelt lahti ning sees on veidike magus kastanike. Linnapeal leidub päris paljusid tädisid ja onusid, kes oma ratta või autoga seal ahjus neid küpsetavad. Me tegime juba plaani valmis, et lähen Hauka laadale ka kastaneid müüma ja karjun samamoodi et tulge ostke maitsvaid kastaneid nagu võib kuulda suviti rannas tšeburekimüüjaid räuskamas. :D

Ja kaks toredat väikest videot ka:

See nädal on eriline aga sellepärast, et nüüdsest hakkab meil mõnus puhkus, sest 21 märts sai tööelu läbi! Küpsetasime kaks kooki ka haiglasse kaasa, kõik igaljuhul kiitsid. :) Vahepeal muutus mul meel päris kurvaks, sest nii paljud kallistasid-musitasid, soovisid kõike head ja et neil oli meiega tore tuttavaks saada jne. Seal haiglas on ikka päris mitmeid inimesi, keda igatsema jään ja kahju on, et ei näe neid enam. Kuid mis seal ikka, asja positiivne pool on  see, et nüüd saame hommikuti magada kaua tahame ja minna kuhu iganes siis kui tahame:))

Eile pidime sammud jälle koolipoole seadma, et portugali keeles eksam teha. Õnneks ei olnud see ka seekord eriti kontimurdev. Õpetaja lubas tuua meile seekord igast erinevaid snäkke proovimiseks, kuna belglannad sõidavad peagi koju ära.. Aga tühje lubadusi annab ainult, ei toonud ta midagi, järjekordselt! Ma veel võtsin Eestist ostetud suure šokolaadi kaasa, et pakuks siis ka omaltpoolt tükikest kodumaad maitsa, aga no kus sa sellega..

Peale kooli lõunatasime Duoro ääres ühes restoranis, tahtsin proovida ära sardinhas assado, ehk siis sütel grillitud sardiinid, mis on Porto linna üks traditsioonilisi toite. Maitsesid väga mõnusalt - paraja soolasusega ja hästi krõbeda nahaga. Ja nalja peab ka ikka saama - me sõime õues kuna ilm oli päikseline.. Sõime siis rahulikult ja järsku lendas meie lauale üks ilgem kajakas ja võttis sardiinilt pea otsast ära ja ühe kartuli pistis ka moka vahele ja lendas ära :D Kõik töötajad ja inimesed olid nii ähmi täis ja naersid seal.. Uhh, see kajakas võttis ikka nii kähku et ei saanud arugi, ei oleks osanud küll arvestada sellise asjaga.. Ja jumal tänatud, et õige asja ikka ära võttis, keha osa sain vähemalt ära süüa. :D Ja siis need raiped passisid veel seal, millal saaks näksata aga tädid vehkisid seal kilekotiga, et neid eemale peletada ja et me rahus süüa saaks. Ja muidugi hakkas siis jälle ka padukat sadama nii et pidime ikka sisse kolima, seal oli vähemalt rahulik ja tobedad kajakad ei tule su kallist lõunat pätsama.

Eile õhtul otsustasin küpsetada mõned snäkid ja võtta tüdrukutega mõned veiniklaasid, et tähistada praktika lõppu. Muide tegime ka Eestist saadud Kalevi šokolaadi pähklitükidega lahti.. Oh sa pagan kui hea see ikka on! Siin on ka hästi head šokolaadid, aga no Eesti oma on kohe eriliselt hea maitsega! Tol hetkel tundsin, kui väga ma igatsen ikka Eesti leiba ja kohupiima ja hapukoort ja jogurtit ja kilu ja... see nimekiri tuleks vist lõputu. Nüüd pole enam kuigi palju jäänud, kui oma kalli kodumaa häid asju saab süüa, kõigest üks kuu veel:)

Meie vahepealsetest tegemistest

Tegime Liisiga lõpuks ära ESN (Erasmus Student Network) kaardid, millega saame kas tasuta või väiksema summa eest erinevatele erasmuste üritustele. Üks õhtu toimus Portuguese night, kus kirjutati, et tehakse ja saab maitsta erinevaid portugali toite ning toidufännid nagu oleme, tegime selle pärast need kaardid.. Läksime kohale, ukse taga ootas ilge rahvamass erinevatelt maadelt tudengeid.. Kui lõpuks sisse saime, siis oli laudade peale pandud erinevaid magusaid ja soolaseid näksimisi, mida kõik kohe krahmasid nagu oleks viimne päev käes. Ülikähku sai otsa! Vedas, et me Liisiga eesotsas olime, muidu oleksime küll ilma jäänud. Rohkem midagi väga polnudki, mingi lamp dj tuli mängima ning tuli välja, et see oli üks suvaline läbu.. Nüüd tundus see loogiline, sest see hakkas ka küllalt hilja – kell 9. Tulime sealt suhteliselt kiiresti ära, sest need erasmuse peod ajavad lihtsalt südame pahaks. Sellest oli kahju, et see luhta läks, kujutasime tõesti ette, et tuleb kokku mingi lahe väike seltskond, kes teeb koos erinevaid toite ning pärast süüakse neid. 

Üks päev käisime ka Museu vinho do Porto's (portveinimuuseumis). Meie õnneks oli see tasuta. Suht väike muuseum oli ja midagi väga nagu polnudki vaadata, aga siiski oli tore lugeda kuidas see veinikaubandus omal ajal käis. Sinna kõndides hakkas Liis järsku karjuma, ahhetama ja ohhetama ja jäi keset tänavat seisma ning korrutas „vaadake, vaadake, kas te näete seda, vaadake“. Alguses olime Kristiga juhmid ega saanud aru mis värk on, aga nägime ühe hoone küljes meie armsas sini-must-valget lippu lehvimas! Eesti Vabariigi aukonsul viibis siin. Tegi kohe tuju heaks ja südame soojaks tükikest kodumaad siin kaugel näha! 

   Meie kalli kodumaa lipukene! :)))

 Meil on siin pidevalt selline tume ja kole taevas, mis kuulutab kurja tuult ja vihma.. Selline tore ilm on meil siin pidevalt :/

 Selline äge veinipudel võiks ju kodus olla küll :P

Nüüd oleme siinse kino ka üle vaadanud. Algul plaanisime minna ühte hästi suurde kinno, aga kuna sinna oleks suhtelist palju seiklemist olnud ja ei tahtnud jälle ära eksimisega riskida, siis läksime Norte Shoppingu kaubanduskeskuse kinno. Vaatasime filmi „Side effects“, meile kui farmatseutidele vist kohustuslik :P Oli hästi põnev, segane ja keeruline.. Päris lõpuni ei saanudki kõigest aru, võib-olla oli see ikkagi ka sellest tingitud, et all polnud eesti keelseid subtiitreid. Igaljuhul mulle väga meeldis see film. Soovitan vaadata, kel huvi.  

Eelmine reede sai ka väljas käidud kahe ägeda Norra tšiki Mareni ja Hegega. Õhtu oli lõbus ja palju nalja sai. Alguses istusime nagu ikka meie lemmik Boheemis, norrakad polnudki seal veel käinud. Hiljem läksime ühte karaoke baari, kus Maren ja Kristi pidid ka laulma, kuid ei viitsind oma järjekorda ära oodata ning läksime siis varem ära. Pärast oli Maren siiski laulnud. See koht oli jälle nii ülerahvastatud, nagu tavaliselt, nii et viskas kopa kiirelt ette. :D

Üks väga halb asi juhtus ka – Liisil varastati täna telefon ära!  Nimelt meil spordiklubi riietusruumis kappide lukustamiseks pidime sealt ostma lukud, kus peame oma koodi panema, et lukk avaneks. Liis pani oma telefoni kappi ning kui trennist tagasi tuli, seda enam ei olnud! Tundub ju uskumatu,kuidas nii kindlalt lukustatud kohast saab midagi ära varastada! Ilmselt keegi jälgis teda pingsalt ja uuris, mis ta kood on ning tegi kapi lahti! Ahvikari ma ütlen! :S

Ülevaade jälle antud, nii et järgmise korrani siis. :)

Tööst Hospital São João's

Mõtlesin teha kokkuvõtte oma tööst haiglas, sest oma blogis vist väga palju sellele tähelepanu pole juhtinud.

Ühesõnaga tegemist on siis terves Portugalis teise kõige suurema haiglaga. Kokku töötan viies erinevas farmaatsia osakonnas. Esimesed 2 nädalat võib öelda, et töötasin Magnumis - ehk siis laotööline, kus pidin saatelehe järgi otsima õiged ravimid õigetes kogustes ja need sinisesse kasti toppima (ingl keeles traditional distribution osakonna nimi). Noh, ei olnud just kõige huvitam töö.. Eriti alguses, kui ei osanud midagi üles leida ega näiteks ka külmikust ravimeid võtta vms, sest külmik avaneb läbi arvutisüsteemi, mille kasutamiseks sa pead portugali keelest aru saama. Ravimeid tellisid nii sama haigla erinevad osakonnad kui ka teised haiglad või siis läksid ravimid inimestele, kes on kodusel ravil.

 Järgmised 2 nädalat töötain repackaging unit'is ehk siis ravimite ümberpakendamise osakonnas. Seal töötasin kahe erineva masinaga. Pidin nt tablette poolitama või veerandiks tegema ning nt arvutama ise uued aegumiskuupäevad jne ja seejärel nad kõik ükshaaval ära pakkima oma kotikese sisse. Teise masinaga oli sarnane töö, kuid veelgi lihtsam ja ise pidi vähem vaeva nägema.

    Selle toreda masinaga meeldis küll väga töötada:)

                                             Minu töölaud, kus pidin tablasi murdma.

                       Selle väikse nökatsiga saab kerge vaevaga tabletid originaalblistritest välja.


 See on teine masin (FDS), millega pidin töötama. Maksab ilgelt palju ja kokku on neid siin riigis ainult 12.

Võib öelda, et see on kindlasti üks mu lemmikosakondi. See on eraldi ruumis, kus töötab vähe inimesi ning neil on aega suhelda ja rääkida, teistes kohtades enamasti kõik tormavad ja jooksevad ringi. Seal töötab 3-4 üliägedat meest, kelle nimedeks on Tiago, Edgar, João ja Anthoni. Viimane neist eriti ingliskeelt ei räägi, aga saab hakkama. Aga nad on tõeliselt sõbralikud, armsad, teevad nalja ja hoiavad sind ja seal on tunne, et suga viitsitakse tegeleda ja sind tahetakse õpetada. Neid onusid hakkan ma kindlasti igatsema. Nad rääkisid ka väga palju huvitavat Portugali ajaloo, usu, vaatamisväärsuste, traditsioonide, toitude ja muu kohta.

Järgmised 2 nädalat olin ma Unit Dose's, ehk siis pidin nö voodeid täitma. Iga osakond oli vaja ära täita erinevaks kellajaks. Põhimõttelised laudade peal on erinevad väiksed kastikesed, kus kõigepealt pidin haiglas olevate patsientide nimed siltidele kirjutama ja need kleepima karpide peale. Nägin saatelehelt, millises voodis patsient on, kui vana ta on, mis ravimid ta mis annuses mis kell võtma peab. Psühhiaatrias on need väiksed karbid veel eraldi kellaaegadena ära jaotatud ning pean panema ravimid olenevalt sinna, kas ta peab võtma kell 9 hommikul, õhtusöögi ajal, enne magamaminekut vms. Peale lõunat tulid eelmise päeva osakondade kastid tagasi nende ravimitega, mida patsiendid mingil põhjusel ei võtnud. Siis pidin need kokku korjama, üle lugema, arvutisse sisse kandma ning lattu tagasi toppima. Kui vahepeal midagi teha ei olnud, siis pakendasin ravimeid ambulatoorsetele haigetele. Seal osakonnas oli pidevalt tamp taga ja vahepeal oli suht väsitav, mõte pidi kogu aeg töötama, et kõik õigesti teeksin. Vähemalt oli positiivne see, et aeg läks kiiresti. Kuid minu juhendajatädi küll üldse ei meeldinud, ta oli suht tõsise näoga, inglisekeelt ta peaagu üldse ei osanud ja kui midagi küsisin talt, kus miski ravim asub, vaatas ta mind umbes sellise näoga, et issand jumal kuidas ma ei tea.. Seal oli kõigil kogu aeg hästi kiire ja kõik jooksid ringi :/.

Ühe nädala töötasin samas ruumis kuid teise farmaatsiaosakonna all - Pyxis'es. Põhimõtteliselt idee on sama - saatelehe järgi ravimid otsida ning nö autosse panna. :D Kui need valmis pakendatud, käivad kaks naist Luisiana ja Eduarda sellega mööda haigla erinevaid osakondi ringi, täitmas neid Pyxise masinad. See ongi lihtsalt üks masin, kus on erinevad ravimid ning kui patsient midagi vajab, siis õde tuleb ja võtab. Selles osakonnas meeldis mulle ka väga, need naised ning minu sealne boss Rui olid väga sõbralikud ja üldse väga ägedad inimesed ja parajad naljaninad. :) Aga haiglas ringi liikudes tuli küll ikka masendus peale, nägin ju igasugu haigeid, nt pediaatria intensiivi, kardioloogia, neuroloogia osakondi ning näiteks ka koomas inimesi.. Jube on vaadata neid, kuidas inimesed igasugsute masinate ja juhtmete külge on aheldatud ning tervis nii halb.. Kuidagi eriti kurb oli just noori lapsi niimoodi lebamas näha:(

Minu viimased kaks nädalat mööduvad osakonnas, kus valmistatakse mittesteriilseid ning ka steriilseid ravimeid. Seal on kaks tohutult armsat tädi Mari João ning Sarah, alati on neil naeratus näol, ei kurjusta suga kunagi ning on hästi sõbralikud. Küll aga ei meeldi, et seal pean nii palju passima, eriti mul midagi teha lastud pole, pigem pean niisama kõrvalt passima, kuidas nad erinevaid lahuseid, suspensioone ja asju teevad. Vähemalt saan vahepeal pulbreid pakkida, siis on vähemalt mingit tegevust. Ja tervelt ühe suspensiooni olen ka ise saanud teha, great success.. Loodan, et homme ning järgmine nädal asi paraneb. Algul mõtlesin, et kindlasti retseptid on ladina keeles, nagu me koolis õppinud oleme ning mille järgi ka päriselt Estis haiglates valmistatakse, aga kus sa sellega, et siin nii on - muidugi on kõik ikka portugali keeles. Täna veetsin üldse päeva vaadeldes, kuidas tehakse streliiseid ravimeid - ehk siis näiteks silmatilkasid ning parenteraalseks manustamiseks mõeldud toitainete kotte (nutrision bags). Kõige steriilsemasse ruumi mind ei lastud aga sain vaadata kõrvalruumist, kus kaks tehnikut vajaminevaid elemente ette valmistavad ning neile annavad. Aeg venis jubedalt! Ja hetkel samas osakonnas töötab üks jõle vastik tüüp Ricardo, kellel on minuga pidevalt mingi kana nokkida. Küll ta üritab mu teadmisi proovile panna, teeb veidi mõnitavaid nalju, enda arust väga vaimukas olles.. Pagana tropp! Hästi kurja näoga on ka ta. Loodan, et pean temaga võimalikult vähe kokku puutuma.

                 Paar klõpsu minu praegusest töökohast. Siin tehaksegi mittesteriilseid ravimeid.

         Pildil on näha see üks ülitore tädi Mari João, kes särab nagu väike päike on üks hästi soe inimene.


Muide farmatseudid ja tehnikud ise vahetavad ja pidevalt omavahel osakondi, nagu meie praktikandidki - üks nädal töötavad ühes, teine teises. Ja see farmaatsiateema on selles haiglas küll väga suur - kokku töötab siin umbes 100 farmatseuti ja tehnikut. Kui mõtlema hakata, siis pole tegelikult ime, et nad vahepeal närvis on ning ringi tormavad - haiglas on 1200 voodikohta, mille ravimid peavad ju nemad ära täitma.. Pluss sada muud asja teha.

Nii palju veel selgituseks, et neil siin proviisoreid pole, nagu olen aru saanud. Neil on tehnikud, kes õpivad 4 aastat ning farmatseudid, kes on kõrgema haridusega ning õpivad 5 või koguni 6 aastat. Ehk siis Eestis on tehnik võrdeline farmatseudiga ning siinne farmatseut siis proviisorikraadiga, kelleks õpib ka kauem - 5 aastat.

Aitab kah nüüd ilmselt teie jaoks sellest igavast postitusest ja haiglaelust. :D Olge muhedad edasi, kallid sõbrad. :)

Üleskaevatud tänavad :D

Ärge nüüd imelikult vaadake, et siit nüüd selline  postitus tuleb, aga lubasin oma kallile vennale Kitile selle pühendada. Kes veel ei tea, siis ta õpib teedeehitust ja ta uuris mult, et missugused masinad siin on ja kuidas ehitus käib, lubasin tallle siis eraldi postituse teha. Eile keeletunnist tulles üritasin siis võimalikult palju klõpsida vanalinnas, muide väga mark tunne oli - kui teised inimesed pildistavad ilusat linna ja jõge ning muid vaatamisväärsusim, siis mina masinaid ja muid koledaid asju.. :D Aga vennakese rõõmuks ikka. Muide ta küsis ka, kas siin ka ilusaid autosid on ja neid on siin metsikult palju! Kahjuks neid pole jõudnud pildile püüda peale ühe, need vuravad nii kiiresti mööda et selle ajaga ei jõua kotist fotokakti haarata. Nii et autodele üritan siis lähitulevikus ka eraldi postituse teha. :D

 Ma vahepeal pean ikka toppima ühe toidupildi ka, kuigi Kristo ütles, et ta ei viitsi neid vahtida. :D Aga vasakul on tosta mista, mida pakub ka iga koht ja on siin igati popp toit. Meie mõistes ongi ta grilli vahele pandud sai, kus on mõnusalt võid, juustu ja sinki. Maitseb ebatervislikult ehk väga hästi. :D Paremal on cachorro juustu, vinku ja singiga. Njämmi jällegi. Veel toidust rääkides, siis ei müüda siin pudruhelbeid peale ühe poe - Continente. Seega võtsime linna teise otsa väikse treti ette, et soetada endale 9 pakki kaera- ja rukkihelbeid.. Nüüd peaks vist natukeseks jätkuma.  Pudruhelbeid müüakse siin ainult kas ökopoodides või dieettoitude poodides, kus nad on muidugi kordades kallimad. Ja portugallased ise ei söö kunagi hommikuks putru, söövad ainult juhul, kui on tõesti haiged ja peavad mingi põhjusel dieeti pidama.. On ikka tobud, hommikune soolakas pudru suure võisilmaga või hoopis marjade, jogurti, kaneeli ja moosiga maitseb ju nii hästi. :) Aga tagasi koledate piltide juurde :D

Palun Kiti, loodan, et oled nüüd rahul. :))

Guimarães ja Braga vol2

Laupäeval käisime siis kultuurireisil, mida korraldas keeletunnis käivate belglannade siinne professor. Kõigepealt pidime kell 9 kogunema ja minema hakkama, kuid nagu portugallastele kombeks, oli enne vaja ka kohvitada, startisime oma pool tundi hiljem. Igasugu rahvuslasi oli koos - poolatarid, kreeklanna, belglanna, rumeenlannad, taanlanna, austrialased ja soomlased, keda oli kõige suurem rõõm veel kohata!  Nad juba ammu siin praktikal, aga pole neid kahjuks varem näinud. Mõlemal oli vastastikune rõõm kuulda üksteist oma keeles rääkimas, tundes ära tuttavaid sõnu ning neid mõistes. Nii hea kodune tunne oli, kui naabrid koos! :)

Sõitsime esmalt siis Guimarães'isse Citânia de Briteiros't vaatama, mis kujutab endast vana linna varemeid - alates pronksiajast ning keskaega ka. Giid rääkis soravat inglise keelt ja päris tore oli. Ilmaga ka vedas ja olime kõrgel mägedes nii et superkaunis vaade oli ka. Guimarães valiti muideks 2012 aasta Euroopa Noortepealinnaks kui ka Euroopa kultuuripealinnaks.

 See pidi olema pmst peatänav ja kõige suurem ja laiem avenüü seal.. :D

  Pildil olev asi üritab olla maja.. Või no mingisugune jäänus sellest. Algul olid need ringikujulised. Iga nö tuba - magamistuba, elutuba jne oli eraldi kiviringi sees ning kokku moodustaid ühel alal need ühe perekonna valduse.

                                      Hilisemal ajal hakati maju ehitama nelinurkse kujuga.

Peale seda käisime ühes muuseumis ka, kus räägiti vana aja veini valmistamist ja võis näha erinevaid toidunõusid, millest inimesed sõid. Räägiti ka saunakäimise traditsioonist ja rituaalist ning see pidavat alguse saama just nimelt Portugalist.. Igaljuhul seal vahepeal oli veits igav, onu rääkis nii pikalt ja mitte eriti põnevalt. Aga palju tarkust sai ikka juurde.

Edasi läksime Bragasse ülikooli lõunat sööma, peale seda jalutasime Braga vanalinna, kus võtsime kohvi (seda väga rõvedat kanget tökatit, mida nad nukutassidest joovad). Tegelikult pidime seal veel ringi käima, kuid keskväljakule kogunesid tohutud massid, kes hakkasid protestima valitsuse vastu ning seega oli sealt targem pigem lahkuda..

   Kogunevad massid.

                                              Ja politseionud ootevalmis.

Muide Luis (õpetaja) oli vahepeal juba täitsa paanikas näoga ja käskis meil tempot tõsta ja kokku hoida, et ikka bussini jõuksime ja mässuliste kätte ei jääks. Bussile lähenedes võis suuri inimasse tänaval meie poole liikumas, hirm tuli natuke naha vahele küll juba.. Kahju, et seal linnas rohkem olla ei saanud, oli kuidagi hästi rahulik ja hea tunne seal, väga ilus linn on.

Edasi läksime tagasi Guimarães'isse, et külastada veel ühte lossi - Paço dos Duques'i. Seal näidati, kuidas kunagi elas kunigapere. See oli väga huvitav - giid rääkis perfektset inglisekeelt ning oli ise nii õhinas ja kettas igast asjast, millest rääkis ning ütles pea iga müüdi vms kohta, et kõige põnevam ja huvitavam ja imelikum asi selle asja kohta on see ja see.. Aga näha oli, et tüüp nautis väga oma esinemist. :D Nägime ja saime igasugu huvitavaid asju teada, kiirelt läks ka, oleks hea meelega isegi pikemalt kuulanud ja vaadanud. Nägime söögituba, kõik toolid, peekrid ja muud toidunõud olid ikka üüratult suured. Imestama pani see, et salvrätikuna kasutati koeri - karvade sisse pühiti oma suu ja käed puhtaks (nad sõid ju kätega). Kööki tol ajal majas polnud, vaid õues - kuna toit meelitab ka rotte ligi ning must katk oli rottidega seotud, siis üritati neid igal võimalusel majast eemal hoida. Nägime ka magamistubasid - naised ja mehed oli eraldi tubades. Voodid olid tohutult väikesed! Ja magasid nad suht istuli, sest voodis oli hästi palju patju, veel ka kuna nad olid usklikud ega tahtnud, et hing kehast välja läheb, ei saanud ju mugavalt magada.. Seega uskusid nad, et tänu ebamugavas asendis magamisele lahkub kehast hing raskemalt. Väidetavalt ka kuninganna, kes seal elas, kellest sai ka Inglismaa kuninganna, viiski teejoomise traditsiooni Inglismaale.. Millegipärast kahtlen, et see nii on, aga mees igaljuhul tulihingeliselt nii väitis.

 

Tegime veel lossiaias ka väikese jalutuskäigu. Kell hakkas juba 6 lähenema ning see oli ka aeg, mil tegelikult oleksime Portosse tagasi pidanud jõudma. Me juba tahtsime koju küll, kultuurinorm sai juba ammu täis! Aga eii, Luisil tuli mõte, et võiks veel Guimarãesi vanalinna ka jalutada, kohvikus istuda ja jälle üks kohvi juua.. Prr! Mulle ei meeldinud see idee üldse, sest õues oli nii jahe ja tuuline, et pidin ära külmuma juba, mille eest ta mind ka mõnitas, et kuidas mul saab külm olla, ise olen Eestist. Igaljuhul leidsime ühe pubi, kus mahtusime ka kõik sisse istuma ära ning tellitud sai igasugu toredaid jooke - kes õlut, kes iiri kohvi, caipirinhat (õps ise jõi ka seda:D), veini ja mina võtsin hästi hea portveini (mis siis, et mina esimesena tellisin ning ta minu ära unustas ja enne kõik rohkem kui 20 inimest ära teenindas ning siis sain mina oma joogi). Joogid joodud, tuju ka juba hea ning võiski sõit kodupoole alata. Tagasi linna jõudsime peale kaheksat õhtul. Õhtu lõppes koduselt väikse veiniga (pubis sai ju hammas verele aetud)!

Igaljuhul võis reisiga rahule jääda, üksi minnes oleksime jälle kindlasti täiesti valesti läinud ja ära eksind, nii et poleks midagi näinud :D ! Tänaseks aitab küll, nii et boa noite teile kallid kodused!