Niisama elust ja olust

Mõtlesin, et peaks teile vahepeal midagi ikka kirjutama, kuid midagi väga erku ei meenugi. Nädalad mööduvad suhteliselt töiselt.. Aga mitte enam kauaks! Ainult 3 nädalat veel haiglatööd:))

Mina ja Liis oleme ahvivaimustuses sushist ja oleme vist terve linna poed läbi otsinud, et sushi matti, norisid ja muud manti leida aga see näis võimatu missioonina.. Kuid lõpp hea, kõik hea! Pärast pikki otsinguid lõpuks ka leidsime, tänu naisele haiglas, kes meile selle superpoe ütles (suured kummardused talle!)

Romantika.. Pildilt puudub kolmas veiniklaas, sest Kristi oli omadega vässu ja sushit maitses ta esimest korda, (õnneks) võttis ta ainult ühe maki, ta eriti vaimustuses polnud. Jumal tänatud, jääbki meile Liisiga rohkem. Too õhtu nautisime veini, sushit ja õppisime portugali keelt - meil oli esimene eksam ka, mis koosnes nii kirjalikust kui suulisest osast. Ei olnudki üldse nii raske, kui kartsime. Iga kord kui seal tunnis käime, peab tõdema, et see on ikka pagana keeruline keel, kus on väga palju ebareeglipärasusi ja hääldused on väga keerulised ning väga sarnased sõnad tähendavad väga erinevaid asju (üks näide: sõna mama võib tähendada nii ema kui ka rindasid, olenevalt sellest, kus sa hääldamisel rõhu paned :D), seega tuleb rääkides suht ettevaatlik olla, et sind valesti ei mõistetaks.

Eelmine nädalavahetus sai väljas ka ikka käidud, kõik oli tore kuni selleni, kui koju jõudsime.. Kristi läks varem ära ja meie Liisiga jäime kauemaks tantsima.. Olime muidu targad ja võtsime ainult ühe paari võtmeid kaasa sest arvasime, et nagunii liigume kolmekesi koos. Kristi pidi meid öösel tuppa laskma, aga nu kus sa sellega. Ta magas magusat ja sügavat und ega kuulnud ööd ega mütsi.. Õues oli tohutult külm ja oma pool tundi vähemalt ootasime ja külmetasime, samal ajal paaniliselt uksekella helistades, Kristile helistades ja sõnumeid saates.. Mõtlesime juba kõiksugu süsteeme välja, kuhu ja kelle juurde ööseks saaksime minna (ega väga neid variante ei olnud) ja kutsusime endale taksogi juba uuesti järgi.. Mingi ime läbi Kristi kuulis õnneks uksekella ja saime koju sisse. :)

Mina ja Liis olime tublid ja hakkasime ka trennis käima, tegime lepingud ja ostsime kuukaardid ära spordiklubis nimega Virgin Health Club. Jõusaal on suur, tohutus valikus rühmatrenne, pluss ujula ja saunad-mullivannid. Treenerid on ka supertoredad ja sõbralikud ja hästi abivalmis. Õpivad kohe su nime ära, tervitavad ja räägivad suga enne ja pärast trenni juttu. Peale tasuta proovipäeval käimist oli üks töötaja eriti agar ja helistas mulle iga päev vähemalt 3 korda ja küsis et millal me juba trenni tuleme ja lepingu teeme ning ei tahtnud kuidagi aru saada, et me veel mõtleme selle peale ja kaalume asja (ka sellepärast, et liitumistasu 17 eurot ei meeldinud meile, kui me nagunii saaks vaid ühe kuu käia praktiliselt). Kui tädile seletasin, et kaalume ta teisi spordiklubisid, siis peale mu juttu ütles ta: vabandust, ma pean küsima kas sain õigesti aru - kas te tahate teise sporiklubisse minna?? Miks?? Mis siin viga on, kas ei meeldi meie jõusaal jne:D. Lõpuks oli meile siis "special offer" liitumistasu 1 euroga ja nii selle ära tegimegi. Igaljuhul oleme rahul! Küll aga ei saa seda öelda vist töötajate ja klientide seisukohast, sest pea igakord saame möliseda.. Saunas ei tohi rääkida - sest mõned mutid ei saa muidu lõõgastuda.. Leili viskamiseks veeämbrit ei tohi hoida lava peal vaid peab maas olema.. Mullivanni ei tohi ilma jubeda ujumismütsita minna.. Ja no mis siis et seal ilgelt kära ei oleks, aga ikkagi ei tohi rääkida, teeme liiga kõvat lärmi.. MIDA IGANES ütleks ma selle peale.

Ühel päikselisel aga väga tuulisel ja külmal päeval (meil muide on siin külmalaine praegu) vaatasime ka ranna üle, kus me loodetavasti aprillis juba suurel hulgal päikevanne võtta saame. Rand ise asub rikkamate inimeste linnaosas Matosinhos'es ja tundub igati mõnus elurajoon - inimesed jalutavad oma koertega, lastega, jooksevad, teevad trenni.. Muide nende hulgaliste surfarite jaoks küll külm ei olnud, terve ookean uhas neist.. Ja nad kõndisid tänava peal ka paljajalu.. Täitsa segased! Rand on täitsa mõnsa, kujutasime juba end kuumal suvepäeval ette rannakohvikus külma jahutavat jäätisekokteili lürpimas.. ja nendesse metsikutesse lainetesse hüpates.. Loodame, et see aeg pole kaugel.


                      Praia de Matosinhos