Tööst Hospital São João's

Mõtlesin teha kokkuvõtte oma tööst haiglas, sest oma blogis vist väga palju sellele tähelepanu pole juhtinud.

Ühesõnaga tegemist on siis terves Portugalis teise kõige suurema haiglaga. Kokku töötan viies erinevas farmaatsia osakonnas. Esimesed 2 nädalat võib öelda, et töötasin Magnumis - ehk siis laotööline, kus pidin saatelehe järgi otsima õiged ravimid õigetes kogustes ja need sinisesse kasti toppima (ingl keeles traditional distribution osakonna nimi). Noh, ei olnud just kõige huvitam töö.. Eriti alguses, kui ei osanud midagi üles leida ega näiteks ka külmikust ravimeid võtta vms, sest külmik avaneb läbi arvutisüsteemi, mille kasutamiseks sa pead portugali keelest aru saama. Ravimeid tellisid nii sama haigla erinevad osakonnad kui ka teised haiglad või siis läksid ravimid inimestele, kes on kodusel ravil.

 Järgmised 2 nädalat töötain repackaging unit'is ehk siis ravimite ümberpakendamise osakonnas. Seal töötasin kahe erineva masinaga. Pidin nt tablette poolitama või veerandiks tegema ning nt arvutama ise uued aegumiskuupäevad jne ja seejärel nad kõik ükshaaval ära pakkima oma kotikese sisse. Teise masinaga oli sarnane töö, kuid veelgi lihtsam ja ise pidi vähem vaeva nägema.

    Selle toreda masinaga meeldis küll väga töötada:)

                                             Minu töölaud, kus pidin tablasi murdma.

                       Selle väikse nökatsiga saab kerge vaevaga tabletid originaalblistritest välja.


 See on teine masin (FDS), millega pidin töötama. Maksab ilgelt palju ja kokku on neid siin riigis ainult 12.

Võib öelda, et see on kindlasti üks mu lemmikosakondi. See on eraldi ruumis, kus töötab vähe inimesi ning neil on aega suhelda ja rääkida, teistes kohtades enamasti kõik tormavad ja jooksevad ringi. Seal töötab 3-4 üliägedat meest, kelle nimedeks on Tiago, Edgar, João ja Anthoni. Viimane neist eriti ingliskeelt ei räägi, aga saab hakkama. Aga nad on tõeliselt sõbralikud, armsad, teevad nalja ja hoiavad sind ja seal on tunne, et suga viitsitakse tegeleda ja sind tahetakse õpetada. Neid onusid hakkan ma kindlasti igatsema. Nad rääkisid ka väga palju huvitavat Portugali ajaloo, usu, vaatamisväärsuste, traditsioonide, toitude ja muu kohta.

Järgmised 2 nädalat olin ma Unit Dose's, ehk siis pidin nö voodeid täitma. Iga osakond oli vaja ära täita erinevaks kellajaks. Põhimõttelised laudade peal on erinevad väiksed kastikesed, kus kõigepealt pidin haiglas olevate patsientide nimed siltidele kirjutama ja need kleepima karpide peale. Nägin saatelehelt, millises voodis patsient on, kui vana ta on, mis ravimid ta mis annuses mis kell võtma peab. Psühhiaatrias on need väiksed karbid veel eraldi kellaaegadena ära jaotatud ning pean panema ravimid olenevalt sinna, kas ta peab võtma kell 9 hommikul, õhtusöögi ajal, enne magamaminekut vms. Peale lõunat tulid eelmise päeva osakondade kastid tagasi nende ravimitega, mida patsiendid mingil põhjusel ei võtnud. Siis pidin need kokku korjama, üle lugema, arvutisse sisse kandma ning lattu tagasi toppima. Kui vahepeal midagi teha ei olnud, siis pakendasin ravimeid ambulatoorsetele haigetele. Seal osakonnas oli pidevalt tamp taga ja vahepeal oli suht väsitav, mõte pidi kogu aeg töötama, et kõik õigesti teeksin. Vähemalt oli positiivne see, et aeg läks kiiresti. Kuid minu juhendajatädi küll üldse ei meeldinud, ta oli suht tõsise näoga, inglisekeelt ta peaagu üldse ei osanud ja kui midagi küsisin talt, kus miski ravim asub, vaatas ta mind umbes sellise näoga, et issand jumal kuidas ma ei tea.. Seal oli kõigil kogu aeg hästi kiire ja kõik jooksid ringi :/.

Ühe nädala töötasin samas ruumis kuid teise farmaatsiaosakonna all - Pyxis'es. Põhimõtteliselt idee on sama - saatelehe järgi ravimid otsida ning nö autosse panna. :D Kui need valmis pakendatud, käivad kaks naist Luisiana ja Eduarda sellega mööda haigla erinevaid osakondi ringi, täitmas neid Pyxise masinad. See ongi lihtsalt üks masin, kus on erinevad ravimid ning kui patsient midagi vajab, siis õde tuleb ja võtab. Selles osakonnas meeldis mulle ka väga, need naised ning minu sealne boss Rui olid väga sõbralikud ja üldse väga ägedad inimesed ja parajad naljaninad. :) Aga haiglas ringi liikudes tuli küll ikka masendus peale, nägin ju igasugu haigeid, nt pediaatria intensiivi, kardioloogia, neuroloogia osakondi ning näiteks ka koomas inimesi.. Jube on vaadata neid, kuidas inimesed igasugsute masinate ja juhtmete külge on aheldatud ning tervis nii halb.. Kuidagi eriti kurb oli just noori lapsi niimoodi lebamas näha:(

Minu viimased kaks nädalat mööduvad osakonnas, kus valmistatakse mittesteriilseid ning ka steriilseid ravimeid. Seal on kaks tohutult armsat tädi Mari João ning Sarah, alati on neil naeratus näol, ei kurjusta suga kunagi ning on hästi sõbralikud. Küll aga ei meeldi, et seal pean nii palju passima, eriti mul midagi teha lastud pole, pigem pean niisama kõrvalt passima, kuidas nad erinevaid lahuseid, suspensioone ja asju teevad. Vähemalt saan vahepeal pulbreid pakkida, siis on vähemalt mingit tegevust. Ja tervelt ühe suspensiooni olen ka ise saanud teha, great success.. Loodan, et homme ning järgmine nädal asi paraneb. Algul mõtlesin, et kindlasti retseptid on ladina keeles, nagu me koolis õppinud oleme ning mille järgi ka päriselt Estis haiglates valmistatakse, aga kus sa sellega, et siin nii on - muidugi on kõik ikka portugali keeles. Täna veetsin üldse päeva vaadeldes, kuidas tehakse streliiseid ravimeid - ehk siis näiteks silmatilkasid ning parenteraalseks manustamiseks mõeldud toitainete kotte (nutrision bags). Kõige steriilsemasse ruumi mind ei lastud aga sain vaadata kõrvalruumist, kus kaks tehnikut vajaminevaid elemente ette valmistavad ning neile annavad. Aeg venis jubedalt! Ja hetkel samas osakonnas töötab üks jõle vastik tüüp Ricardo, kellel on minuga pidevalt mingi kana nokkida. Küll ta üritab mu teadmisi proovile panna, teeb veidi mõnitavaid nalju, enda arust väga vaimukas olles.. Pagana tropp! Hästi kurja näoga on ka ta. Loodan, et pean temaga võimalikult vähe kokku puutuma.

                 Paar klõpsu minu praegusest töökohast. Siin tehaksegi mittesteriilseid ravimeid.

         Pildil on näha see üks ülitore tädi Mari João, kes särab nagu väike päike on üks hästi soe inimene.


Muide farmatseudid ja tehnikud ise vahetavad ja pidevalt omavahel osakondi, nagu meie praktikandidki - üks nädal töötavad ühes, teine teises. Ja see farmaatsiateema on selles haiglas küll väga suur - kokku töötab siin umbes 100 farmatseuti ja tehnikut. Kui mõtlema hakata, siis pole tegelikult ime, et nad vahepeal närvis on ning ringi tormavad - haiglas on 1200 voodikohta, mille ravimid peavad ju nemad ära täitma.. Pluss sada muud asja teha.

Nii palju veel selgituseks, et neil siin proviisoreid pole, nagu olen aru saanud. Neil on tehnikud, kes õpivad 4 aastat ning farmatseudid, kes on kõrgema haridusega ning õpivad 5 või koguni 6 aastat. Ehk siis Eestis on tehnik võrdeline farmatseudiga ning siinne farmatseut siis proviisorikraadiga, kelleks õpib ka kauem - 5 aastat.

Aitab kah nüüd ilmselt teie jaoks sellest igavast postitusest ja haiglaelust. :D Olge muhedad edasi, kallid sõbrad. :)