Sellest, kuidas Liis ja Karolin end kurguauguni täis õgisid

Eile õhtul siis toimus meie portugese food workshop õhtu, millele vedas et saime - ainult 2 viimast vaba kohta oli, kui registreerisime. Igaljuhul täpse asukoha leidmisega sai jälle nalja - leidsime üle õige tänava ning suure ülikoolihoone ning mõtlesime, et oleks targem küsida kus ruumis see täpselt asub. Muidugi onu ei rääkinud sõnagi inglisekeelt ja ajas oma jura, et täna ei toimu siin mingit kokkamisõhtut, et alles neljapäeval. Mõtlesin, et ma ei saa nii lammas olla, et kindlasti oli teine aprill. Helistasime siis oma portugali tuttavale kes rääkis temaga omas keeles ja tõlkis, mis ja kuhu me minna tahame. Siis onu juhatas meid majast välja hoopis teise majja sööklasse.. No kus kurat me peame teadma, kuhu minna - majanumber oli hoopis teine, mitte see, mis netis infoks oli.. Ei tea kas loomulikust intelligentsist peame eeldama, kuhu minna. No lõpuks leidsime ikka õige koha üles.

 

 

Meid jagati gruppidesse, kes mida tegema hakkab - meie Liisiga hakkasime traditsioonilist caldo verde suppi tegema, mis iseenest on hästi odav ja lihtne teha, koosneb peamiselt kapsast-kartulist-sibulast ja natukesest chouriço vorstist, et maitset anda. No need noad, millega koorima pidime, olid ikka ulmed - Liis sai endale ilge pussnoa ning mina näkase võinoa, koorisin nii et näpud kanged ja valusad. Jõle põnev küll, lähed kokkamisõhtule ja pead kartuleid koorima...

                  Ma ei tea kuidas Liis suutis ennast veristamata neid koorida... Impossível!

Kõrvallauas tehti pão recheado't, mis maitses ilgelt hästi! Suurel saiapätsil lõigati kaas pealt ära, sisu koogiti välja ning sisse pandi vorsti-singi-juustu-majoneesi möks. Edasi läks kaas peale ja ahju. Ära küpsnud ja sisu mõnusalt pehmeks massiks sulanud, koogiti seda sealt väikeste röstsaiadega. Jammii, nii head, toitvad ja lihtsad. See on toit, mida toidukohtades ei pakuta, vaid pigem tehakse kodus perekeskis.

 

                                             Näljased kämblad saiapätsi seest head manti urgitsemas:P
 
Teise eelroa või isutekitajana sai süüa pataniscas de bacalhau'sid - ehk siis mingit taignas tursakala pätsid või miskit säärast. Neid fritreeriti rohkes õlis, mis maitsesid ka väga hästi. No muidugi eks enamik rasvaseid ja ebatervilislikke asju maitsevad ju niii hästi (kahjuks) :P

 

                                             Nii käis pataniscas de bacalhau'de küpsetamine. 

Siis vahepeal hakati sangriat ka tegema - tünni läks 9 L punast veini, 2l ürdilikööri ja veel 2 l mingisugust likööri, puuvilju ning fantalaadset jooki ja veel mingit limpsi. See maitses pagana hea! Eelroogadest ja sangriast oli juba kõht kurguni täis.. Aga nüüd hakkasid valmis saama alles pearoad. Üks oli meie supike caldo verde, mille fänn ma eriline pole, aga midagi häda ka pole. 

 
      Natuke limpsi juurde...

 

 Likööre juurde, et ikka kangem saaks...

                                                                        Ja valmis ta saigi!

Mulle maitses kõige rohkem bacalhau a bras. Tõlget ma sellele väga anda ei oska, aga see on mingine friikartuli (kuigi eile kasutati mu arust sealt lihtsalt krõpse, aga pole kindel) - tursakala vorm. Võib öelda, et see on üks mu lemmiktoite kindlalt! Samale taldrikule sai portsu ka arroz de pato't. See oli mingi ahjuvorm, kus kuhu kihiti läks riis-sibul-porgand, siis keedetud pardiliha, chouriçot ja presuntot (suitsutatud ja soolatud toorsink). Kõige peale läks juustu ka ning siis see läks korraks ahju. See maitses ka hea, aga kuidagi tavalisemalt. Oiijah, pärast seda söömingut magu punnitas nii mis hirmus.. Kõhtu ei jaksanud juba ammu sees hoida.. Lisaks sellele oli magustoiduks veel leite creme ehk piimakreem, no sellise meie tavalise piimakisselli laadne asi, kaneeliga maitsestatud. See oli ka järjekordselt hea, Liis suutis mingi ime läbi seda veel kolm portsu endale sisse ajada! Isu pärast oleks veel sangriat joonud, aga ei suutnud ühtegi lonksu võtta, sest nii paha ja valus oli olla.. Aga millegipärast pidin veel juurde tõstma endale juurde bacalhau a bras'i, sest see oli lihtsalt nii maitsev.. Mis siis, et see bacalhau mul otsapidi juba kurgus tagasi oli. 



  Nom-nom! Selline oligi minu lemmik bacalhau a bras.

               Tublid inimesed nokkisid keedetud pardiliha, et see arroz de pato vahele toppida.

                                                    Mina oma käsi määrida ei viitsinud ja passisin niisama pealt. :D

                                     Chouriço, juustud ja möllud peale ning valmis ahju minema!


Lõpuks kui sealt ära tulime, oigasime et kui valus ja paha meil ikka on.. Arvan, et sõime vähemalt kahe päeva kaloraaži kokku.  Mõtlesime, et kõnniks jala koju aga kuna õues oli külm, läksime siiski bussiga. Koduteel haarasime kellegi aiast paar kallat ka, et meil ikka mõni lilleke vaasis oleks. Liisi käsi nägi pärast lillemurdmist välja, nagu ta oleks kuskil kedagi peksmas käinud - nukid verised ja sinised. :D

Koju jõudsime umbes 12 paiku ja siis jutustasime Kristile oma õhtust ja mõtlesime, et nii see õhtu siis lõppebki. Aga no järsku kuulame uksekella, olime kõik kabuhirmul, mõtlesime et meie kuri naabrionu on seal.. Liis piilus ukseaugust ja nägi, et hoopis ment oli! Nii et ilmselt kutsus see jobukakk meile politsei! Olime ikka jube hirmul ja lõpuks kui Liis ukse lahti tegi, oli ment juba ära läinud.. No tõesti, ebareaalne, et meile kutsuti ment ainult sellepärast et me rääkisime juttu.. Isegi muusikat ei kuulanud. Lisaks ei ole meil omanikega kõige sõbralikumad suhted, sest me saame neilt pidevalt kurje kirju, et kulutame liiga palju elektrit ja ei maksa oma makse ja asju, või maksame liiga hilja. Kuigi oleme kõik asjad maksnud ja veel pealegi.. Aga ma parem ei mõtle selle peale, muidu lähen jälle pühaviha täis. Igaljuhul nüüd me elame siin kabuhirmus ega julge piiksugi teha, ei tea mis saab kui sõbrad veel külla tulevad.. Esimene neist, kallis Katrin tuleb juba homme! Jeiiiiiiii!